verikambFotod Rakvere teatri kodulehelt

Nooremana oli Reeli Reinause looming justkui õun, mis mind raamaturiiuliparadiisist end avama ahvatles. Teadsin, et pärast teosesse süvenemist ei julge ma vähemalt kolmel ööl pimedas toas silmi sulgeda, kuid lugemishimu võitis alati. Kummitused, deemonid ja müstika pole minu jaoks ligitõmbavad, kuid Reinaus oskab südamelähedase teema andekalt päriseluga siduda.
Hoolimata suurest austusest kirjaniku vastu, ei hellitanud ma etenduse “Verikambi” suhtes erilisi lootusi. Raamatu, millel lavastus põhines, lugesin õhinal läbi umbes 14-aastaselt ning etenduse tutvustust uurides jäi mulje, et teatrisse on oodatud põhikooliõpilased. Haaran siiski kinni igast võimalusest silmaringi laiendada ja teavitasin kohe klassijuhatajat kindlast teatrissetulekust. Rakvere teatri suures majas said kahtlused kinnitust. Koridorid olid täidetud peamiselt 5.-9. klassi noortega ning tundsin end 175-sentimeetrise gümnasistina veidi naeruväärselt. Surusin võõrkeha-tunde alla ning kasutasin etenduseni jäänud aega maja hubase atmosfääri imetlemiseks. Pilgu püüdis kohe klaasvitriin, mille taga kenitlevad käsitööehted meenutasid müügileti asemel näitusekollektsiooni. Õdus teatrisaal sarnanes Jõhvi kontserdimajaga - nii tekkis sisse astudes lausa kodune tunne. Lavakujundus oli lahendatud minimalistlikult. Põrandal seisid mõned toolid ning tagaplaanil pakkus silmailu lahtikäivate akendega kõrge hoone. Hiiglaslik dekoratsioon juhtis mõtted lapsepõlveradadele, kus selliseid üheplaanilisi kaunistusi kasutati telelavastuste taustaks. Nostalgiahoo katkestas tulede kustumine ning pimedalt lavalt kostvad hääled.


“Verikambi” etendus oli justkui kaherealine kiirtee, millel kihutavad järjest Ferrarid, Volkswagenid ja veoautod. Enne kui ühte paariminutilisse stseeni korralikult süveneda jõudsin, vahetus see hoogsa trummipõrina ja kitarrisoolo saatel järgmise, hoopis teist teemat käsitlevaga. “Verikambi” raamatust mäletasin vaid paari detaili, seetõttu lugesin enne teatrikülastust läbi etenduse tutvustuse, paar arvustust ning raamatu kokkuvõtte. Minu jaoks oli tegevustik enamjaolt arusaadav, kuid huvilisele, kes tuli lavastust vaatama eeltööd tegemata, võis laval toimuv jääda mitmes kohas segaseks. Publik jälgis võrdselt Verikambi veskis toimuvaid kurjakuulutavaid sündmuseid ning nelja peategelase keerulisi suhteid, kuid need põhiteemad põimusid harva. Algul tundus omapärane lahendus huvitav, kuid pärast veerandtunnist vaatamist tundsin igatsust traditsioonilise kava järele. Hüpliku süžee tõttu ei tekitanud judinaid ka “õudsed” kohad, kus Verikambi veski vaimud tegelastega kontakti otsisid. Tänu punakaslillale valgusele ning pingelisele muusikale ei jätnud varjudemäng publikut täiesti külmaks, kuid pärast kihinat ja itsitusi täis flirtimisstseeni oli raske “Verikambi on janus...veski vajab verd…” mantrale keskenduda. Kummituste sosina ajal taotleti kõhedust tantsuliste liigutustega, mis olid küll hästi koordineeritud ning näitlejate täpse rütmitunnetusega esitatud, kuid seostusid mulle rohkem võimlemiskavaga. Lavastusele lisasid iseärasust filmilikud minevikustseenid, kus hoogne tegevus tardus ning mälestused ärkasid jutustaja saatel ellu. Etenduse vältel kujundust ei muudetud - puust toolid esindasid vajadusel paati, puuoksi ja hoidsid lõksus hullunud pärija ohvrit. Lavale ilmus lisaks vaid madratsist ja tekist koosnev voodi. Dekoratsioonide lihtsus ja originaalsus oli harjumatu, kuid hea näitlejatöö muutis toolid publiku silmis täpselt selleks, mis need antud stseenis olema pidid.

Lavastuse sobivust eelkõige põhikoolilastele näitas karakterite pinnapealsus. Oma tegelaste iseloomu tutvustasid neli peanäitlejat esimesel viiel minutil ning pinnakoore all sügavust polnud. Imre Õunapuu mängis endast näiliselt üliheal arvamusel seltskonna hinge Gustavit, Märten Matsu kehastas Gustaviga konkureerivat rokivaimustuses trummarit Joonast. Naispeaosi täitsid külalisnäitlejad. Liisu Krass esines naiivse teismelise neiu Kirke ning Laura Niils Joonase hoolitseva tüdruksõbra Elina rollis. Karakterite lahendus tundus minu jaoks äärmiselt klišeelik, nagu pahatihti teimeliste kehastamise puhul. Lavalt kostis tüdrukute lakkamatu itsitamine, noormeeste ülespuhutud kõnemaneer ning pidevad sõnakõlksud “kamoon”, “äkää”, “... vää?”. Repertuaari kuulus ka ropendamine, mis teenis lapseohtu publikult loomulikult ohhetamise ja kihistamise. Noortele suunatud etenduse kohaselt ei jäänud lavastusest välja armukolmnurgad ja suhtedraamad stiilis “Ta meeldib mulle küll, aga too teine on ka nunnu!”. Tegelaste stereotüüpsust iseloomustas kõige paremini Kristian Põldma kehastatud aeglase mõtlemise ja kõnepruugiga introvertne nohik Sander, kelle sarnaseid kohtab pea igas välismaises noortekomöödias. Samuti laialt levinud tegelaskuju, hellitatud populaarset poissi, mängis Mihkel Kallaste. Kõrvaltegelast Juliat, kergemeelset kaunitari, kehastas säravalt Grete Jürgenson. Tema kanda jäi ka “Verikambi” veski verejanu põhjustanud meeste südamedaami Liisa roll. Lühikeste sammude ja käbeda olekuga vanaema mängis Helgi Annast. Meeldejäävaima etteaste sooritas Madis Mäeorg salapärase noormehe Kuldarina. Poiss ilmus lavale alles etenduse teises pooles, kuid oli peategelaste kõrval tähtsuselt teisel kohal. Mäeorule langes lavastuse pingeliseimate kohtade juhtimine, ent näitleja tuli tööga hiilgavalt toime.

“Verikambi” on lihtne, kuid keeruline etendus. See illustreerib hoogsate pintslitõmmete ja omapärase värvivalikuga Reeli Reinause raamatut, ehkki lugu tervikuna ei jutusta. Mina originaalsest lavastusest vaimustusse ei sattunud, kuid saalist väljudes kuulsin tagant kommentaari: “Parim etendus, mida ma näinud olen!”. Traditsioonilist vaatemängu eelistavate teatrigurmaanide jaoks pole “Verikambi” võrratu valik, kuid teatrikülastuse suhtes kahtleval seisukohal teismelistele sobib lavastus ideaalselt. Ehkki saalis istudes muigasin kõhedate stseenide ajal, pean tunnistama, et õhtul pani pimedas koridoris kõndimine jalad värisema ning kõrvus keerles kähe sosin “Verikambi on janus…”. Tegelaskujud pole keerulised, lugu on müstiline, hirmus ning vürtsitatud noorte tärkavate tunnetega. Enne etenduse külastamist soovitan Reeli Reinause “Verikambi” läbi lugeda!

Elisabeth Viil,
Kohtla- Järve Järve Gümnaasiumi
11. klassi õpilane

Leia meid

Meil on lehel 266 külalist ja 0 liiget