DSCF8399Väike riik, vähe rahvast, raske minevik, külm, maa, kus süüakse verest tehtud vorste, tarretises keeduliha ja juuakse leivast tehtud jooki- need on valdavalt esimesed mõtted, mida välismaalaste suust kuuleme, kui mainitakse Eestit.
Kas see siis ongi meie Eesti?
Kõik oleme erinevad, kuid riik on meil üks. Minule tähendab Eesti kõike, mis on mulle oluline. Siin on osake kõigest, mida vajan ja armastan –  minu perekond, kodu ja sõbra toetav õlg. 
Siin on ka eriline loodus, mida ei asenda helesinine vesi ega kuum rannaliiv. Meie loodusel on hing, põksuval südamel tervitab ta iga saabujat, kuulates mured ja andes hingele rahu. See on paik, kus kohtuvad linnulaul ja metsakohin, naerukilked ja rõõmupisarad - muusika meie kõrvadele. Loodus on koht, kuhu saame minna, kui vajame rahu, kui tahame puhata või saada osa millestki ülevast.
Iga eestlane on just oma Eesti nägu!
Eesti on väike visa riik, mis tänu oma jonnakusele on käinud läbi tule ja vee. Kõik ületatud raskused, on õpetanud meile, et oma kodumaad tuleb hoida ja kaitsta just nüüd, et hiljem ei peaks tagantjärele kahetsusega mõtlema, kui on juba liiga hilja.
1 318 700-  igaüks on oluline. Eraldi on meis kõigis lisaks heale ka midagi halba, kuid koos pole miski võimatu, on näidanud minevik.
Aeg on muutunud ja sellega koos loomulikult ka inimesed, kuid tänu aegumatutele traditsioonidele ja ühtsusele südameis mõistame ka meie, noored, üha rohkem, kui väärtuslik on kõik meie ümber. Kes meist ei oleks virisenud Eesti väheste võimaluste või eestlaste põikpäise iseloomu üle? Kuid teate, suvel noorte laulu- ja tantsupeol enam kui 30 000 särasilmse noorega külg külje kõrval koos laulukaare all -  seda tunnet ei ole võimalik sõnadega kirjeldada. Vähe oli noori, kes suutsid pisaraid tagasi hoida.
Me oleme õnnega koos - me oleme vabad. Vabad minevikust, vabad otsustama ja oma arvamust avaldama. Meie jaoks iseenesest mõistetav, esivanematele  lootusetu unistus. Kuid 100 aasta eest meie esiisad võitsid ja meie võidame iga päev, rääkides puhtas eesti keeles ning kõndides vabal kodumaal.
Riik on kui suur pusle, koosnedes erinevatest valdkondadest, moodustades ühtse suure terviku, mis ei saa toimida, kui eemaldame kas või ühe tüki. Kui mina saaksin riigile midagi soovida, sooviksin kannatlikkust ja kindlakäelist tegutsemist, sest miski pole ju võimatu.
Eesti võtab enda kanda meie mured, meie valu ja meie pisarad, annab meile õla, mille najale toetuda, rajab meile tee, mida mööda jätkata ja ulatab käe, millest hoida. Ka meie teeme Eestile kingitusi. Iga meie tehtud kõne on kingitus, kui need tulevad südamest. Sageli oleme tegutsedes mõtetega mujal ja rääkides südamega eemal. Kuid kõige tähtsam  kinkimise asemel on jagada Eestiga oma hoolt, õnne ja armastust, sest seda vajame kõik. Teeme siis seda ka Eestile, oma Eestile!
Sünnimaad valida ei saa, kuid meie kätes on teha sünnimaast kodumaa! Tihti jätame ideed teostamata ning lükkame teod tulevikku. Kuid aeg on miski, mida  eal enam tagasi ei saa. Eesti on kinkinud meile nii palju, kuid ka meie peaksime mõtlema, kas me oleme teinud piisavalt, et nimetada endid eestlasteks.  Eesti sünnipäev on meie kõigi sünnipäev!
Palju õnne,  Eesti! Palju õnne meile kõigile!
Aitäh!
 
Elizabeth Veri,
10.klassi õpilane
 
 

Leia meid

Meil on lehel 197 külalist ja 0 liiget