os
 

„Elisabeth, kas sa ei tahaks eesti keele olümpiaadile minna?“ üllatas õpetaja Ilme Hallik mind keset vahetunnikära ootamatu küsimusega. Jeanne d`Arc`ilik osa minus oli valmis kohe jaatavalt vastama ning uljalt Jõhvi suunas marssima, kuid teine, see arem pool, kõhkles. „Ma pole ju eesti keeles piisavalt tugev!“ sõudis korraks päevavalgele enesekriitika tume pilv, kuid korrutasin endale rangelt, et iga kogemus on väärtuslik. Jeanne d`Arc võitis.


Jaanuarikuu viimasel hommikul tõttasingi veidi peale kella üheksat unisena koolimaja uksest sisse. Olin küll eelmisel õhtul endale pabistamise ära keelanud, kuid õrn närvipinge ei lahkunud sellegipoolest enne keskööd. Valvuri juurde kogunenud keeletundjate nägudel säras õnneks naeratus ning igalt poolt kostis jutuvada – tundus, nagu sõidaksime hoopis ekskursioonile. Bussijuht kasutas kohtingutel levinud hilinemistaktikat ning vuras kirsipunase sõidukiga majesteetlikult 10 minutit planeeritust hiljem kohale. Oodates üsna murelikuks muutunud õpetaja Maie Jõemaal langes silmnähtavalt kivi südamelt ning ta asus elavalt õpilasi üle lugema. Meie kooli gümnasistidest osalesid olümpiaadil  Stella Tapner, Helen Kärt Käbin, Linda Kasela, Hanna Liisa Reimann ja Elisabeth Viil. Põhikoolist läksid võistlema Helina Üleoja, Siim Pärss, Maribel Metsik, Lisette Vildak. Jõhvi Põhikooli jõudnud, polnud orienteerumisega muret. Enamik osalejatest tundsid end nö „vanade kaladena“, kellele on eesti keele olümpiaadil osalemine saanud vaat et iga- aastaseks traditsiooniks. Meid juhatati inglise keele klassi ette ning lasti veidi oodata, sündmus pidi algama kell 10. Ukse taga nii muretut meeleolu polnud, vastu vaatasid tõsised ja isegi hirmunud näod. Klassi sisenedes tormasid kõik loomulikult viimaste pinkide poole ning esiread jäid nukralt tühjaks. Pärast lühikest monoloogi reeglite kohta jaotas õpetaja kõigile 8- leheküljelise paberiköite. Ülesandeid vaadates hurjutasin end mõttes, et tähelepanelikumalt oma aremat poolt ei kuulanud. Olümpiaadi põhiteema oli oskussõnad ja terminoloogia. Kõlab enam- vähem lihtsalt, kuid harjutused võtsid mind sõnatuks. Tundsin, nagu kirjutaksin Tartu Ülikooli filoloogiaeksamit. Tegelikult on tore, et emakeeleolümpiaadi tase on kõrge, järelikult on suur ka selle tasemeni küündivate noorte arv. Ehkki ülesanded nõudsid peamiselt häid teadmisi reeglitest ja mõistetest, said osalejad viimases harjutuses veidi loomingulisust näidata. Muinasjutu või luuletuse kirjutamist selles ei nõutud, kuid oskuskeele, tavakeele ja bioloogiaalaste terminite tundmist küll. Kahe tunni pärast oli ajude ragistamine lõppenud ning muljeid vahetades selgus, et vastuste leidmine nõudis ka teistelt äärmiselt palju pingutust. Seejärel pakuti koolis kurnatud, ent rahulolevatele võistlejatele turgutust sooja toidu näol ning pärast seda järgisime õpetaja Jõemaa südamlikku soovitust „Minge nüüd koju puhkama!“
Emakeeleolümpiaad oli tõesti keeruline, kuid ma ei kahetse põrmugi, et osalesin. Sain oma suurima võidu kätte juba õpetaja Hallikule jaatavalt vastates. Tänu kriitiliste mõtete allasurumisele sain huvitava kogemuse ja teistsuguse päeva võrra rikkamaks. Noored on varmad oma võimekuses kahtlema, ent tegelikult pole selleks põhjust. Tõeline võit on eneseületus!

Elisabeth Viil,
11. SR õpilane

Leia meid

Meil on lehel 96 külalist ja 0 liiget