vastlapaev
„Nii pikaks meie lina, 
kui on see reeteekene!“
 
Selline hüüd kõlas mõnikümmend aastat tagasi vastlapäeval lumise mäe otsast, saatjaks kilked ja naer. Sekundi pärast võis vilksamisi märgata mõne kelgul mööda tuhiseva põnni pihlapunaseid põski, vallatult säravaid silmi ja sassis juuksetukka. 
Kohtla- Järve Järve Gümnaasium püüab igal vastlapäeval väsimatult kõikides, ka gümnasistides, elurõõmsat põngerjat välja tuua. Kuna nii paljude õpilastega oleks kelgutamine ülimalt keerukas, on traditsiooniks saanud teine variant - uisutamine. 5. märtsil meenutas kooli garderoob igal vahetunnil sipelgapesa, kus sagimisel pole otsa ega äärt. Riidesse panemine, jalatsite vahetamine, ukse juurde kogunemine – kõik toimus elava jutuvada saatel. Kõhud sooja hernesuppi ning pannkooke täis, sõitsid klassid  jäähalli. Paljud noored polnud aastaid jääle saanud ning lõbusat tuju varjutas väike hirm. Uisupaelu pingutades tulid ammused jäähallis veedetud tunnid siiski meelde. Esimene samm lumekihiga kaetud külmal klaasil võttis jala värisema, kuid pärast viit minutit kätega vehkimist ja naeruga segatud hädaldamist oli sõit taas selge. Tund tritsutamist läks lennates, nii tagurpidi sõitvate kiiruisutajate kui käsipuust kinni hoidvate pelglike algajate jaoks. Tagasiteel kõnelesid noorte lustlikud naeratused kordaläinud päevast sõnadetagi. 
Kuigi elame tehnikasajandil, hoolitseb kool vana tähtpäeva elushoidmise eest. Ka ilma kelgutamise ja mägedeta vaatasid bussiakendest välja õhetavad ning ülemeelikud õpilased, nägu nalja täis. Traditsioonide jätkamine muutub aina harvemaks, kuid väike vaheldus koolirutiinist toob iga lapse ja teismelise silmisse rõõmuhelgi. 
 
Elisabeth Viil, 
11. klassi õpilane

Leia meid

Meil on lehel 90 külalist ja 0 liiget