medkool
Ilmselt on kõik lapsed pidanud väiksena kuulama korrutamist: „Aitab multikatest, tule söö oma juurviljad ära ja mine õue mängima!“ Nii mõnigi laps mõtles ohates keedetud porgandit hammustades tulevikus terendavast õndsusest - valikuvabadusest. Suuremaks saades hakkasime vangivalvuritena tundunud vanemaid aina paremini mõistma, kuid minu armastus keeduporgandite vastu algas 3. aprillil Tartu Tervishoiu kõrgkooli vanadusetoas. 
Gümnasistide Stuudiumisse saabus kiri Tervishoiu kõrgkooli töötubade kohta märtsi lõpus, kuid kontrolltööde ja hinnete virvarris jäi see mul kahe silma vahele. Õnneks kuulsin viimasel hetkel võimalusest kaasa sõita ning seisin õpetaja Sirje Kivili klassi ukse taga juba enne, kui olin töötubade kirjelduse lugemise lõpetanud. Õppereisi graafiku järgi avanes esimeses toas võimalus kudesid uurida ning tutvuda interaktiivse anatoomilise õppelauaga. Minu pilgu püüdis teise õpitoa tutvustus: ajakavas seisis inimese elukaare etappide uurimine, eakaks riietumine, röntgenuuring, kipsi töötuba, veenivere võtmine ja toiduohutus. Palusin õpetaja Kivilil end osalejate nimekirja panna ning jäin kolmapäevast vaheldust koolirutiinist põnevusega ootama. 
Tavaliselt kostab klassireisidel üle bussi vali jutuvada ja naer, kuid sõiduhommikul avaldus selgelt kevadine kooliväsimus. Uni polnud ühtegi õpilast veel täielikult lahti lasknud ning enamus veetis kahetunnise reisi tukastades. Ka mina lõin silmad lahti alles õpetaja Pille Ersi kerge raputuse ning kaneelirullide hõngu peale. Küllap talitasid õpetajad iidse tarkuse „kui kõht täis, siis tuju hea!“ järgi, sest jõudsime Tartusse täpselt siis, kui saiakesed söödud said. Tervishoiu kõrgkoolis jaguneti algul kahte töötuppa ning seejärel jagati grupid pooleks. 
medkool1Minu ringkäik algas beebide toas. Ämmaemandate juhendaja rääkis pisut vastsündinutest ning nende kaalust ja pikkusest. Saime kordamööda hoida peopessa mahtuvat enneaegse lapse nukku, kelle abitud väikese sõrme suurused jäsemed panid hoolimata kunstlikkusest südame murest kokku tõmbuma. Pärast lühikest loengut anti kõigile beebinukk, kelle garderoob vajas värskendamist. Nukuriiete sahtlist uute kostüümide valimine tekitas tüdrukute seas palju elevust ning komplektide kokkusobitamisesse suhtuti äärmise tõsidusega. Õppisime juhendaja sisendava manitsuse saatel , et lapsi ei panda KUNAGI riieteta külmale alusele,  ka nukku mõõtma ja kaaluma. Pooltund läks lausa lennates ning kätte jõudis vanadusetoa kord. See tuba avaldas mulle kõige rohkem muljet. Tund algas üllatavalt: juhendajad jagasid meile „probleemid“, mis vanadusega kaasas käivad. Kes sai endale jalaraskused, kes silmaklapi, õnnetumatele sattus seljavalu- keskaegset piinariista meenutav ogadega vest. Kui olime vaevlevateks eakateks muudetud, jagati rühm kaheks. Esimesena sain lähemalt tutvuda kätevärinaga. Julged vabatahtlikud panid kätte kindad, mille külge olid ühendatud elektrijuhtmed. Juhendaja käes oli pult, millega ta elektriimpulsside tugevust reguleeris. Nõrga laengu ajal oli paberile oma nime kirjutamine veel võimalik, kuid Parkinsoni tõve tugevusel meenutas nimi kaheaastase lapse kunstiteost ja käte kangestumise ajal oli võimatu isegi pastakat haarata. Järgmisena tutvusin maailmaga läbi pensionäri silmade ja kõrvade. Proovisin prille, mille klaasid olid kaetud mitmesuguste plekkide, kae ja pimeda osaga. Käest kätte käisid kõrvaklapid, milles oli kuulda  vilinaid ja mütsatusi - vanainimese lakkamatu taustamüra. Oli kohutav mõelda, et selline on miljonite eakate igapäevaelu. Pakitsevale küsimusele, kuidas selliseid vaevusi vältida, kõlas teada- tuntud vastus: „Ainus viis on tervislikult elada, aktiivselt liikuda ja korralikult toituda.“ Teadsin seda soovitust lapsepõlvest, kuid õpetuse eiramise tagajärgede reaalne tundmine pani mind oma valikuid palju kriitilisemalt hindama. Vanaduse töötoal oli minu jaoks lausa silmi avav mõju ning mõistan nüüd eakate inimeste tervisehädade kurtmist palju paremini.
Taastusime äkilisest vananemisest tunniajasel lõunapausil ning suundusime seejärel röntgenuuringu tuppa. Töötajad tutvustasid meile masinaid ning rääkisid oma tööülesannetest. Pärast pikka kuulamist löödi järgmises töötoas innukalt kaasa kipsi tegemises. Jagunesime paaridesse ja voolisime teineteisele paksud sidemed.. Loomulikult lõppes tegevus hoogsa pildistamisega. Seejärel harjutasime kunstkäest veenivere võtmist. Selgus, et protseduur on keerulisem, kui kodulinna  polikliiniku õdede kohatisest rohmakast surkimisest järeldada võiks. Osalesime vere kaltsiumisisaldust arvutades ka ärajäänud keemiatunnis. Ringkäigu lõpetas loeng toiduohutuse ja mikroobide kohta. Töötoa juhendajal paistis samuti pikk päev selja taga olevat, kuid oleksime saanud teda säästa: gümnasist oskab ise slaididelt teksti maha lugeda. Andsime töötubade kohta tagasiside ning kinnitasime keha kohvilauas. Soovijad osalesid majatuuril, kuid mina eelistasin kooli avarat ja valgusküllast atmosfääri kohvitassiga puhkeruumis mugavatel kott-toolidel imetleda.
 
Õpetajad olid arvestanud ka teismeliste soovidega, enne koduteele asumist said õpilased kätte pikisilmi oodatud vaba aja Lõunakeskuses. Sõit Ida- Virumaale oli vastupidine hommikusele reisile ning unest polnud enam juttugi! Noorte näod olid naerul ning igale reisijale anti võimalus tagapingi melomaanide muusikavalikut nautida.  Jõudsin koju hea tuju ja rõõmuga uute teadmiste üle. Kööki astudes haarasin kohe laualt õuna- randmed olid vanadusetoas kantud käerihmadest ikka pisut kanged. Ema tehtud juurviljasupp lõhnas pliidil samuti isuäratavamalt kui tavaliselt!
Elisabeth Viil

Leia meid

Meil on lehel 60 külalist ja 0 liiget