85 aastat Kohtla-Järve Järve Gümnaasiumi rajamisest
Kohtla-Järve Algkool ehk rahvasuus tuntud Kooliküla (ka Pavandu) algkoolina ehitati aastail 1921-1922. Tollal ehitati peamiselt baraki tüüpi elamuid, niisugusena valmis ka koolimaja, mis paiknes naaberkaevandusse suunduva raudteeharu ääres. 12. septembril 1922 vaatas kaevanduse arst doktor Rinne selle maja üle ja leidis, et see vastab ajutise koolimaja tervishoiunõuetele.
Kooli rajamise initsiatooriks sai 1921.a. tööd alustanud Kohtla-Järve kaevanduse haridusselts, mille eesotsas seisis tuntud keemik Karl Luts.
12. septembril 1922.a. esitaski Riikliku Põlevkivitööstuse Kohtla-Järve kaevandus Viru Maakonna haridusosakonnale taotluse registreerida kaevanduse 4-klassiline algkool. Juba 5. septembril pandi ametisse kooli juhataja Georg Juht, kes küll 2. oktoobril 1922 omal soovil sellelt kohalt lahkus. Miks? Sellele küsimusele ei ole seni ajani keegi osanud vastata. Tema koolijuhatamise aeg jäi nii lühikeseks, et teda pole jäänud ühelegi fotole.
Viru Maavalitsuse haridusosakonna kirjas Riiklikule Põlevkivitööstuse Kohtla-Järve kaevanduse juhatajale 15. novembrist 1922 teatatakse, et kool on registrateeritud.
Alguses avati kolm klassi ja kooli hakkas ülal pidama kaevandus. Õpetajate palkadest maksid Viru maavalitsus ja Kohtla-Järve kaevandus kumbki poole, ruumide, elektri ja kütte eest tasus kaevandus.
5. oktoobril 1922 sai kooli juhatajaks Herman Kriisa, kes oli lõpetanud Jõhvis ministeeriumi kooli juures asuva pedagoogilise klassi ja omandas õpetajakutse Peterburi IV gümnaasiumis. Kooli õpetas ta eesti ja vene keelt, matemaatikat, looduslugu, joonestamist ja poistele võimlemist ja tööõpetust. Oma igapäevases koolitöös juhindus ta selleaegsetest õppekavadest, milles pearõhk asetati eesti keelele, rahvaloomingu, kirjanduse ning kodanikuõpetuse tundmaõppimisele. Tema eesmärgiks oli laste kehaline ja vaimne arendamine, püsivate teadmiste ja oskuste andmine, Eesti Vabariigile töökate kodanike kasvatamine. 1923/24. aasta statistilisel teatelehel on märgitud, et koolis on neli klassikomplekti 126 õpilase ja nelja, hiljem kuue õpetajaga.
Statistilisest lehest saame teada ka õpilaste sotsiaalse koosseisu:
- 52 poissi ja 58 tüdrukut olid pärit töölispererkonnast,
- 10 poissi ja 5 tüdrukut ametnike perekonnast,
- 1 poiss vabakutselise haritlase perekonnast.
Õpetajatel oli oma raamatukogu 51 raamatuga, mida laenutati ka õpilastele.
Endise õpilase Neeme Pääro mälestustes oli õppeklasside põhiliseks sisustuseks kolmejalgne puust tahvel, klappidega kahekohalised koolipingid, nende ees väike laud õpetaja tarvis. Klasside põrandad olid värvitud mingisuguse õlivärviga ja õpilased käisid harilike jalanõudega nii sees kui väljas, ainult võimlemistundides olid jalas riidest õmmeldud „pätud”. Õpilaste riietus pidi olema puhas ja terve, jalatsid korras ja määritud. Kuuendas klassis lubati poistel juba pikki pükse kanda ja kasvatada ka pisut pikemaid juukseid.
Alguses oli koolis kuus klassiruumi, saal, koolijuhataja tuba, õpetajate tuba ja väike uberik kooliteenija 4-liikmelise pere jaoks. Saali kasutati halva ilma korral võimlemistundidel, vahetundidel aga ka ringmängudeks ja jalutamiseks ning kooli aktuste ja hommikuste palvetundide pidamiseks. Saalis oli ka harmoonium, kõnepult, võimlemiseks varbsein ja laes rõngad turnimiseks.
Aastate jooksul jäi maja kitsaks ja siis anti naabermajast kaks klassiruumi juurde.
Teise maja lapsed olid ruumipuuduse tõttu vahedundide ajal köögis, või jooksid niisama õues. Köögis oli suur pliit ilma pealisrauata ja rõngasteta, lihtsalt telliskividega pealt kaetud. Igas klassiruumis oli ahi, mida köeti põlevkiviga. Kütjaks oli kooliteenija Luha. Luha- tädi müüs ka suure vahetunni ajal koolilastele 5-sendiseid suhkrusaiu, mida käis poole kilomeetri kauguselt Pavandust pagari juurest toomas. Saiad olid värsked ja soojad.
Vanas majas oli kuuendas klassis ukse kohal suur üleskeeratava vedruga seinakell, mille järgi arvestati tundide ja vahetundide pikkust- õppetund kestis 50 minutit, vahetund 10 ja söögivahetund 20 minutit. Teises majas niisugust kella ei olnud, siis kuuenda klassi korraoidaja käis ka seal tunni algust ja lõppu kuulutamas suure aisakellaga. „ Kellamehe” jooksumaa pikkus kahe maja vahel ulatus ca 100 meetrini.
1924./25. õppeaastal valiti kooli juhtima William Liiv, kirjanik Jakob Liivi poeg. Alghariduse sai ta Kaarma küla- ja Väike-Maarja kihelkonna koolis. 1914. aastal jätkas õpinguid seminaris ja omandas õpetajakutse. Oli õpetajaks Rakvere II kroonu-algkoolis, kus töötas kuni 1915. aasta lõpuni, mil mobiliseeriti sõjaväkke. Sõjaväest suunati Liiv õppima Petrogradi Vladimiri sõjakooli.
Pärast sõjakooli teenis 55. Siberi kütipolgus ohvitserina, omandas staabikapteni auastme, võttis osa Eesti Vabadussõjast.
Kui Herman Kriisa loobus koolijuhataja ametist saigi tema asemele William Liiv. Liivi kooli juhtimise aeg piirdus vaid ühe õppeaastaga, sest juba järgmisel aastal jätkas koolijuhatajana taas Herman Kriisa. Liivist sai laulmisõpetaja.
1927. aastal lahkus koolist Herman Kriisa, uueks koolijuhatajaks kinnitati August Eero. Tema seisis Kooliküla Algkooli eesotsas aastatel 1927-1934.
Endine õpilane Feliks Mägin meenutab: August Eero oli parajalt paks mees, pärit kusagilt Lüganuse kandist. Naine oli tal sakslanna ja kodune keel oli saksa keel. Ta oli usklik ja tema korraldusel toimusid koolis igahommikused palvetunnid.
Kõik õpilased kogunesid 15 minutit enne tundide algust saali, kus õpetaja Hugo Soplepman mängis harmooniumil kirikulaule. Sellele järgnes Eero jumalasõna. Palvehommik lõppes meieisa palvega.Ikka nii nagu kirikuski. Palvusi peeti järjekindlalt igal hommikul kuni 1929. aastani. Hiljem jäid palvetunnid üha harvemaks kuni lõpuks toimusid veel vaid suurte pühade ajal. See on seletatav ilmselt 1923. aastal korraldatud rahvahääletusega, mille tulemusena võis usuõpetust vaid õpetada vabatahtliku õppeainena. 1930. aastatel hakkas Eero peale usuõpetuse tundide ka eesti keelt õpetama.
Oma autobiograafilises romaanis „Enne suurt ilmamuutust” kirjutab Villem Gross oma õpetajatest: „Kui Kooliküla algkoolis olid mõned õpetajad väga karmid ja äkilise iseloomuga ning kasutasid sageli õpilastega suheldes ebapedagoogilisi väljendeid, siis koolijuhataja Eero jäi alati rahulikuks, tasakaalukaks, õpilastega suheldes vastutulelikuks ja mõistvaks”.
1934. aastal otsustas August Eero loobuda kooli juhatajaametist. Millest niisugune otsus, ei ole teada. Küll aga teame, et tal õnnestus veenda tulema siia uueks koolijuhatajaks Johannes Viikmaad. Viimane olevat samal ajal töötanud õpetajana Varjal.
Viikmaa koolijuhatajastaaž jäi lühiajaliseks- ainult üks õppeaasta. Endiste õpilaste arvates võis selle põhjuseks olla suur töökoormus, sest tegeles tema nagu August Eerogi peale koolitöö veel ümberkaudsete laste ristimisega. Peale Viikmaa võttis kooli juhatajaameti enda kanda Rudolf Reiman.
Rudolf Reiman sündis Virumaal Mõdrikus Külakoolimajas 1893. aastal, kus tema isa pidas koolmeistri ametit. Algõpetuse sai isa juures Mõdrikus, põhihariduse omandas Rakvere Linnakoolis, kus lõpetas ka algkooliõpetajate kutsekursused ja sai õpetajakskutse.
Pedagoogitööd alustas ta noore õpetajana 1911. aastal Tartumaa Laane Algkoolis. Järgnes õppetöö Jõgeva Haridusseltsi Koolis (1917-1920) ning Räpina Reaalgümnaasiumis (1920-1922). 1922. aastal kutsus tuntud koolijuhendaja Johannes Käis Rudolf Reimani Võru Õpetajate Seminari ja selle harjutuskooli eesti keele ning kirjanduse õpetajaks. Võrus töötas ta kuni seminari sulgemiseni 1930. aastal
Rudolf Reiman töötas välja emakeele ning kirjanduse õpetamise metoodika algkoolis, mis jäi püsima mitmeks aastakümneks.
Reiman oli tuntud ka luuletajana ja proosakirjanikuna. Ilmunud on luulekogud „Lambi valgel”, „Vaikus”, „Päikeseratas”, „Läbi öö” ning näidend „Painaja”, peale selle veel jutustusi, novelle, arvustusi ja päevakajalisi artikleid kirjandusest ja publitsistikast
Pärast Võru Seminari sulgemist sidus ta oma töö ja kodukoha Virumaaga. 1931. aastal valiti ta Aseri Algkooli juhatajaks, kus töötas neli aastat.
1935. aastal kutsuti Rudolf Reiman Kohtla-Järve Algkooli juhatajks. Ka siin jätkus edukas koolitöö ja valimisid uued õpperaamatud. Töökoormuse kasvades hakkas aga tervis halvenema. Kopsuhaigus süvenes ja ta oli sunnitud tööstusrajoonist lahkuma ning ajutiselt eemalduma koolitööst.
Kord aastas kontrollisid koolinõunikud õpetajate tööd, esile toodi 10-15 head õpetajat. Paremate õpetajatena oli korduvalt välja toodud ka Rudolf Reimani nimi Kohtla-Järvelt. Arvatavasti oli seesama esiletõstetud õpetaja aastatel 1935-1936 Kooliküla Algkooli juhataja.
Pärast Rudolf Reimani lahkumist Kohtla-Järvelt ei leitud ilmselt koheselt uut koolijuhatajat ja seetõttu määrati juhataja kohusetäitjaks Aleksander Nõmtak, kes endiste õpilaste mälestuste põhjal, täitis talle pandud kohustust kuni 1937. aastani.
Aleksander Nõmtak oli noor mees, alles sõjaväest tulnud. Tema tunnid olid võimlemine, joonistamine, maateadus ja ilukiri. Muide just sel ajal oli ilmunud eeskiri õpilaste käekirja normeerimise kohta. Seni kehtis põhimõte, et õpilaste käekiri võib olla individuaalne, siis nüüd tegi ringkiri korraliku käekirja õpilastele kohustuslikuks.
Õpilaste korraliku käekirja eest pidid hoolt kandma aineõpetajad. Endiste õpilaste arvates õpetaja Nõmtak oli siin halastamatu, seda enam, et tema oma käekiri oli igati eeskujulik.
1937. aastal tuli Räpinast uueks kooli juhatajaks Johannes Karheiding. Ta oli ühtlasi lauluõpetaja, koorijuht ja mandoliiniorkestri asutaja.
Ta tunnid olid huvitavad. Et koolis polnud klaverit, siis joonistasid õpilased Karheidingu tunnis paberile klaveriklahvistiku ja selle „tumma” klaveri abil õpetas ta lapsi lihtsamaid viise mängima. Sellisena mäletab oma õpetajat Asta Blauberg.
Johannes Karheiding täitis koolijuhi kohustusi kuni 1939. aasta kevadeni, mil koolipere sai uue koolihoone.
Sirvides Kooliküla Algkooli kroonikat tegime enda jaoks huvitavaid avastusi. Üks paljudest oli see, et me ei leidnud sealt ühtegi õppeaasta lõpul tehtud klassi- või kooli üldpilti, mille pealt oleks puudunud koolijuhataja ja aineõpetajad. Koolipere ühispilt igal kevadel oli ilus traditsioon.
1923./24 õppeaasta statistilisel teatelehel nimetatakse kooli esimeste õpetajatena Lydia Kaalepit ja Ernst Piipenbergi. Hilisemad andmed nende õpetajate kohta puuduvad ja nii ei tea me sedagi, milliseid aineid nad andsid. Neid pole ka mitte ühelgi praeguse kooli ajaloo muuseumis säilinud pildil. Arvatakse, et nad võisid lahkuda koos esimese koolijuhataja Georg Juhtiga 1922. aasta oktoobris.
Oma mälestustes meenutavad Kooliküla algkooli endised õpilased aastatetaguseid õpetajaid veel täna südamesoojusega.
Õpetajatest on eriti meelde jäänud õpetaja Mare Reiter (Liivik, Sandberg), kes lõpetas Rakvere Tütarlaste Gümnaasiumi 1921. aastal ja Tallinna Õpetajate Seminari juures kursused 1925. aastal. Samal aastal sai temast Kooliküla algkooli õpetaja, kus töötas kuni 1941. aastani. Mare Reiterit meenutab tema kunagine õpilane Asta Sepp- Blauberg. Ta oli esimene õpetaja eelkoolis ja I klassis.
Eelkool avati algkooli juures 1934. aastal. Eelkoolis käisid 7- aastased lapsed, kes järgmisel aastal esimesse klassi läksid. Tunnid eelkoolis toimusid ainult laupäeval ja algasid peale lõunat. Õppeaineteks olid emakeel, matemaatika, laulmine ja joonistamine. Esimene tund algas alati puhtust ja korralikkust õpetava lauluga. Selles olid sõnad:” pesen silmad, kaela, kõrvad…” ja laul lõppes sõnadega „ ja üks puhas taskurätik ei pea iial puuduma”. Nende viimaste sõnade ajal pidi iga õpilane näitama, et tal puhas taskurätik kaasas oli.
Mäletan teda hea ja nõudliku õpetajana, range kasvatajana. Tänu temale istun veel praegugi sirgelt, sest tema õpetas õiget istumist, seismist ja käimist. IV ja V klassis õpetas ta meile ajalugu . Tema tunnid olid huvitavad ja õppeaine paremaks omandamiseks tegi sageli testi. Ta õpetas meie klassile ka saksa keelt.
Õpetaja Mare Reiter oli kodutütarde juht ja nooremate kodutütarde rühma juhataja. Õpetas koondustel isamaad armastama, laulmist, käsitööd
Matemaatika õpetaja Konstantin Kruusberg, eestistatuna Kaarel Kruusa, andis poistele vanemates klassides ka tööõpetust. Mõnikord mängis ta vahetunni ajal poistega laptuud. Ta oli Narvast pärit ning elas seal ka Eesti Vabadussõja ajal. Oli tunde, millal tuli talle hea jutuhoog peale, siis andis ta varakult kodused ülesanded kätte, peitsime vihikud ruttu sahtlisse ja asusime kuulama tema jutustamist. Ta rääkis meile sõjaaegseid lugusid lahingutest Narva all. Ta oli hea jutustaja, kuulasime teda suure huviga. (Feliks Mägin)
Hugo Soplepmann andis meie klassile laulmist, loodusõpetust ja matemaatikat. Oma ainet valdas ta korralikult, tema tunnid olid huvitad. Võrreldes teiste õpetajatega oli ta karm, äkilise iseloomuga ja kippus sõnakuulmatuid poisse raputama. Kord hakkas kuuenda klassi poiss Alfred talle vastu ja raputas teda ennast päris tugevasti. Õpetaja tegi sellest omad järeldused ning edasised „jõukatsumised” jäid tunduvalt harvemaks. (Neeme Pääro)
Teist laulmisõpetajat, kunagist koolijuhatajat William Liivi, mäletavad õpilased kui viinamaiast meest. Tuli vahel tundi poolpurjus, mängis viiulil mõne loo, küsis laulusõnu ja pani rõhku õigele laulmisele. Mõnikord väsis tunni lõpuks nii ära, et jäi tukkuma. Lõpuks lasi koolijuhataja ta koolist lahti. (Feliks Mägin)
Irene Sooden oli lõpetanud Tallinna Õpetajate Seminari 1929. aastal.Samal aastal sai temast Kooliküla algkooli õpetaja. Ta andis saksa keelt. Tema tunnid olid väga sisukad, sest ta ei piirdunud tunnis mitte ainult keeleõpetusega, vaid jutustas meile ka Saksamaast. Õpetaja Sooden oli kultuurilembene, laulis väga hästi. Kui Kohtla-Järve õpetajad ja haridusselts lavastas oma jõududega opereti „Silva”, laulis ta peaosa. 1942. aastal emigreerus ta Saksamaale, kus suri 2001. aasta mais.
Maateadust õpetas Aleksander Nõmtak. Ta oli lõpetanud 1925. aastal Rakvere Õpetajate Seminari. Tema antud tunnid olid alati oodatud. Tunnis kasutas ta pildimaterjali, luges illustreerivaid katkendeid raamatutest, jutustas oma reisidest. Vahete vahel toimusid tunnid väljas.
Teda hinnati ka hea võimlemisõpetajana. Peale koolitunde õpetas ta poistele püramiide, tüdrukutele rahva- ja karaktertantsu. Ise oli ta sagedane esineja haridusseltsi poolt korraldatud peoõhtutel, lavastas näidendeid, laulis operetis „Silva”. Ta oli tuntud karaktertantsija. ( Hella Karofeld)
20.- ndate aastate lõpul ja 30.- ndate aastate algul pööras kohalik haridusselts suurt tähelepanu noortele ja selleks korraldati neile koolis kirjandusliku ja muusikalise sisuga ning kinofilmidega lastehommikuid. Näitekunsti taseme tõstmiseks toimusid kaevanduse abiga näitlejakursused, kus õpetajateks olid professionaalid pealinna teatritest. (Karl Karofeld)
Tänu kultuurilembelistele õpetajatele oli isetegevus koolis elav. Kaks korda aastas oli suur pidu, mida peeti 1924. aastal valminud rahvamajas.
Talvel oli jõulupuu ja ettekanded, kevadel kevadpidu. Kevadpeoks joonistasid õpilased peokavasid, millest ilusamad läksid müüki. Peokavade ja piletite müügist saadud raha jäi koolile. Arvatavasti selle rahaga toetati VI klassi lõpetajate ekskursiooni Lõuna-Eestisse ja Tartu. (Asta Sepp-Blauberg)
1925. aastal loodi õpetaja Ada Puurmanni juhtimisel 5.-6. klassi õpilastest näitering. Esimesena lavastati naljamäng „Vanapagan ja Kaval Ants„ mille autoriks oli ilmselt õpetaja ise. Meie etteaste võeti hästi vastu. 1926. aastal hakkas ilmuma koolis ka ajakiri „Teerajaja”. Ajakiri ilmus üks kord kuus, millele tegid kaastööd nii õpetajad kui õpilased. (Aadam Pääro)
Oma kooliajast mäletatakse peale õpetajate, toredate koolikaaslaste ja ühisürituste palju muudki. Feliks Mägin meenutab oma mälestustes, kuidas ühele ulakale poisile ihunuhtlust anti. Poisi mõlemad vanemad kutsuti kooli. Asjaajamine käis õpetajate toas. Õpilastel ja korrapidajatel kästi klassist lahkuda, üks õpetaja jäi klassiukse taha valvesse, et keegi juhuslikult saalist klassi ei tuleks. Isa ja ema võtsid kahe meesõpetaja juuresolekul pojal püksid maha, isa hoidis poissi kinni ja ema virutas vemblaga pahandusetegijale mitu sirakat. Poiss karjus, mis jäksas, et aga väljas oli ilus ilm, siis ainult vähesed õues ringijooksvad õpilased kuulsid seda kisa. Hiljem keegi õpetajatest rääkis ka teiste hirmutamiseks mõningaid üksikasju toimunust. Kasu sellest nahatäiest oli: poiss jäi kooli edasi ja ka koerustükid jäid vähemaks, kuid õppeedukus küll suurt ei paranenud.
Tegelikult oli ihunuhtlus Eesti koolides kaotatud juba 1919. aastal. Lubatud oli kergemate süütegude puhul suuline karistus- märkus, noomitus, laitus, seismapanemine nurka või õpetajate tuppa, pärast tunde jätmine. Rakemate üleastumiste korral teatati vanematele vastava teatevihiku kaudu, kutsuti vanemad kooli või alandati käitumishinnet. Erandjuhtudel heideti süüdlane koolist välja.
Väiksemates klassides jäeti vahel mõni õpilane karistuseks peale tunde. Karistusaeg kestis tavaliselt 50 minutit. Kõige rohkem saadi karistada selle eest, et sügisel ja kevadel kasutati „otseühendust” välisilmaga läbi akna.
1937./38. õppeaasta eel oli selge, et selles vanas koolihoones pole võimalik enam koolitööd teha ning oli vaja mõelda uuele suuremale koolimajale. Kohtla-Järve Algkooli juhataja kirjavahetuses Viru Maavalitsusega 1937. aasta novembris on märgitud, et kooli ametlikuks asutamispäevaks kinnitati kooli õppenõukogu ettepanekul 1. oktoober, mida kavatseti hakata igal aastal pidulikult tähistama. Tänaseks on saanud 1. oktoobrist kooli aupäev. Samas dokumendis esineb ka nimelisi andmeid õpetajatest, kes on töötanud Kooliküla algkoolis. Need õpetajad on Olga Grigordoi, Amanda Nieländer, Madis Triefeld, Paula Raudam, Linda Tõnnov, Hilda Tõnnov, Liis Puss. Küllap on see nimekiri tunduvalt pikem.
1939. aasta suvel viidi kool üle uude suurde koolimajja ja vanasse koolimajja kolisid elanikud sisse. Sõja ajal põles puust koolimaja täielikult maha, hiljem ehitati uuesti üles ja nüüd juba punastest tellistest ja pisut muudetud esiküljega. Üle kahekümne aasta tagasi, kui ma viimati selles koolimajas käisin, elasid kõikides majades veel elanikud. Seitsmekümnendate alguses hakati neile andma uusi kortereid uutes kivimajades. Vanad majad jäid tühjaks ja neid hakati lammutama. Ühel jaanilaupäevaööl pandi kõik seal olevad tühjad kuurid põlema. Nüüd on kivikoolimajast järel ainult kivihunnik. (F. Mägin)
1939. aastaga algas uus etapp kooli elus. Lühikesele ülevaatele kõige vanema kooli ajaloost on paslik lisada pilt.
Esimeses reas vasakult: Agnes Aru (Tõnnov), Kaarel Kruusa (Konstantin Kruusberg), Mare Reiter (Sandberg, Liivik), Linda Tamm.Teises reas: Irene Sooden, Johannes Karheiding (koolijuhataja), Meeri Mägi (Truu), Aleksander Nõmtek, Els Kahro (Paal), Aliine Prei, Helle Puss.
Torniga maja
Uue koolimaja ehitamise vajadus
1930. aastate keskpaigaks olid kooli kaks hoonet vanades barakkides jõudnud sellisesse seisu, et neid ei olnud võimalik enam kasutada, samuti oli kasvanud koolis õppivate õpilaste arv, mistõttu töö korraldamisega oli suuri raskusi. Mainitud põhjustel hakati mõtlema uue koolimaja ehitamisest Kohtla-Järvele.
1937. aasta jaanuaris tegi Eesti Vabariigi Haridusministeerium riigi Põlevkivitööstusele järgmise avalduse: „Kohtla-Järve algkooli praegused ruumid on väga viletsad ja hädaohtlikud õpilaste tervisele. On selge, et 1937./ 38. kooliaastaks ei saa kooli nendesse ruumidesse jätta ja seepärast tuleb nimetatud koolile ehitada uus maja kõige kiiremas korras.
Tuginedes Teie põhimõttelikule nõusolekule kõne all olevale maja ehitamise asjas, Haridusministeeriumi Koolivalitsus palub Teid võtta nimetatud ehitus oma 1937. aasta tegevuskavasse nii, et kool võiks uutesse ruumidesse asuda käesoleva aasta sügisel.”
Dokumendile on alla kirjutanud direktor O.J. Kiisel ja algkooliasjade juhataja A. Kuut.
Samal aastal kuulutas Riiklik Põlevkivitööstus välja konkursi uue hoone projekti saamiseks. Konkursi võitis Anton Soans, kelle projekt kiideti heaks 16. augustil 1938. Sama aasta sügisel algas insener Oolupi juhtimisel ehitustöö.
Koolimaja ehitusmaksumuseks planeeriti ligikaudu 300 000 krooni, tema tegelikeks teostuskuludeks kujunes aga 450 000 krooni. Ehitustegevust finantseeris AS Eesti Põlevkivitööstus. Hoone üldpindalaks sai 4538 m2.
Koolimaja oli mõeldud viiesaja kahekümne kahele õpilasele. Narva maantee äärse põhitiiva kolmest korpusest hõlmasid kaks alakorda kaksteist klassiruumi, millele lisandusid eraldi loodusõpetuse ning käsitöö klass. Samas tiivas asetsesid veel kooli raamatukogu, kantselei, arstikabinet, söökla koos köögiga, direktori kabinet jt. Kooli projekteerimisel oli silmas peetud klassitubade arvu suurendamise võimalust sama hoonetiiva kolmandal korrusel asetsenud üheksa korteri arvel. Viimastesse olid esialgu majutatud direktori, õppelajuhataja, mõnede õpetajate ning kooliteenijate perekonnad.
Peatiiva keldrikorrusel asetses keskütteruum koos laoruumidega, pesuköök jms. Hoone kõrvaltiivas asus täismõõtmeline viiesajakohlaine võimla-aula näitelava rõduga. Kuna kohalik vana rahvamaja ei vastanud enam kasvanud asula elanike arvule, oli mahukas koolisaal mõeldud esialgu täitma ka rahvamaja funktsioone.
Koolihoone taha rajati ujumisbassein mõõtmetega 110×20 meetrit, millega omakorda piirnes ajakohane spordiplats. Viimase juurde rajati 1938. aastal ka tribüüniga laululava ning seal toimus 7. augustil 1938 Kohtla-Järve I laulupäev.
Riigi Põlevkivitööstuse rahadega ehitatud koolimaja oli oma ajastu kallimaid ning luksuslikumaid.
Jalutusruumide ning õppeklasside põrandad olid (v.a esimesel korrusel) kaetud tammeparketiga. Kõik klassiruumid olid radiofitseeritud.
Uus hoone oli märkimisväärseks saavutuseks nii arhitekt Soansi loomingus kui kogu iseseisvusaegses Eesti rahvuslikus kooliarhitektuuris.
Aastatel 1939-1996 on kool kandnud erinevaid nimetusi:
1939 – 1943 Kohtla-Järve Algkool
1943 – 1945 Kohtla-Järve Mittetäielik Keskkool
1945 – 1947 Kohtla-Järve Keskkool
1947 – 1949 Kohtla-Järve Eesti Keskkool
1949 – 1996 Kohtla-Järve 1. Keskkool
1996 – … Kohtla-Järve Järve Gümnaasium
Kooli juhtisid neil aastail:
1939 – 1940 Johannes Karheiding
1940 – 1941 Aliine Prei
1941 – 1943 Johannes Karheiding
1943 – 1944 kt Aleksander Nõmtak
1944 – 1950 Aleksander Nõmtak
1950 – 1967 Ruth Ojavee
1967 – 1971 Helgi Allikvee-Stepanova
Kool ja õpetajad
1939. aasta septembris alustati õppetööd uues äsjavalminud koolimajas.
Kui 1997. aastal valmistasime ette kooli 75. juubeli tähistamist, otsustasime ajalookonverentsil käsitletavad teemad pühendada Kohtla-Järve kaevanduse Algkooli ajaloole. Järgmisel aastapäeval, meenutasime oma uurimustöödes aastaid 1939-1971. Konverentsiks koostatud ettekanded tuginesid peamiselt vilistlaste mälestustele. Kooli muuseumis on arhiivteatis, milles on kirjas, et 1971. aastal vahetult enne Katse tänava koolimajja kolimist, hävitati 828 säilitusühikut. Mis on põlemise põhjus ja milliste säilitusühikutega tegmist oli, me ei tea. Ainus võimalus olnut talletada oli niisiis vilistlaste mälestusi küsida. Ja nii me tegimegi: saatsime vilistlastele küsimustiku ja võtsime tagasi saadud vastused uurimustöödesse kokku. Siinkohal veelkord suur tänu kõigile, kes olid valmis meiega oma mälestusi jagama, aidates nii kaasa kooli ajaloo säilitamisele. Kõik Teie abiga kirjapandu on kooli muuseumis ja on kättesaadav kõigile huvilistele.
I lennu vilistlane (1949) Vilma Veideman (Karo) kirjutab oma mälestustes „Minu koolilugu”. Foto Vilma Karo (Veideman) isiklikust kogust.
1939./40. õppeaastal tegutsesid agaralt ka kodutütred ja noorkotkad.
1940. aasta juunis toimus niinimetatud riigipööre ja 6. augustil olime Nõukogude Liidu vabariik. Meie IIIB klassis oli 39 õpilast, klassijuhatajaks oli Helene Ülavere, koolijuhatajaks sai uuele võimule sobivam Aliine Prei. Uutest õpetajatest tulid kooli Eduard Rumm, Anne Kõivomägi, Leenart Üllaste, Taissa Allik, Paula ja Vello Saage. 1941./42. õppeaastal õppisime veel oma koolimajas vaatamata sellele, et saali osa oli põlenud. Klassijuhatajaks oli endiselt Helene Ülavere, koolijuhatajaks sai uuesti Johannes Karheiding. Õpetajatena töötasid Anna Kõivomägi, Taissa Allik, Els Kahro, Aleksander Nõmtak, Mare Reiter, Irene Sooden, Helmi Pärk ja Vaike Soobik.
1942./43. õppeaaastal oli koolimaja osaliselt hõivatud saksa sõjaväe poolt. Sinna paigutati saksa sõdureist koosnev vangilaagri vahtkond. Õppetunnid lühendati, programmist jäeti välja võimlemine, käsitöö. Hiljem võtsid sakslased kogu meie koolimaja oma laatsaretiks.
2000. aasta detsembrikuu alguspäevadel leiti Jõhvi vallas kaevamistööde käigus OÜ Revino Tagahoovis kõdupaberitega kaetud mürsukest. Mürsukestast tulid nähtavale dokumendid, mille autoriks osutus Hugo Viires (kirjanik, publitsist, kriitik). Leitud dokumentide hulgas oli ka tema poolt kirjutatud märgukiri kindral-komissar Litzmannile.
Kuigi originaal on tugevalt kannatada saanud ja kohati loetamatuks muutunud, võis sealt välja lugeda muret laste pärast, kes olid koolist ilma jäetud.
„Maja võeti üle lubadusega see peatselt tagastada või kooli jaoks ehitada barakk. Kumbagi ei tehtud. Sügisel toimus õppetöö Rahvamaja saalis, kus õpilased olid põrandal põlvili ja kasutasid toolipõhja kirjutuslauaks. Kuid sealgi keelati kooli jätkamine. Üle 600 õpilase jäeti omapead.
Loeme märgukirjast.
1944. aasta sügisel oli koolimajas esimesel korrusel ainult üks terve klassiruum ja seal asus meie VII klass
Meie klassijuhatajaks oli Helmi Pärk, direktor Aleksander Nõmtak, õppelajuhataja Anna Kõivomägi.
8. sept. 1945.a. edastas haridusosakond Kohtla-Järve koolidirektorile järgmise teate: Virumaa Täitevkomitee Haridusosakond teatab, et kuna Hariduse Rahvakomissariaadi otsusel on Kohtla-Järve mittetäielik keskkool muudetud 1945./46. õppeaastast alates täielikuks keskkooliks, tuleb Kohtla-Järve keskkooli juures avada kohe õpilaste vastuvõtmine eesti ja vene õppekeelega VIII-sse klassidesse.
Osakonna juhataja (allkirjad loetamatud) Sekretär
Korraldus kuulus vastuvaidlemata täitmisele. Vene õppekeelga klassid alustasid tööd II vahetuses.
Nagu igas koolis oli ka Kohtla-Järve algkoolis paremaid ja natuke halvemaid õpetajaid, kuid mõnedest peeti eriti lugu ja tehakse seda ka siiani, pärast kooli lõpetamistki ja mujale elama asumist. Sellised õpetajad olid: Valdo Pant, Richard Alaküla, Ellen Kivimäe, Uno Talts, Kalju Reimets, Anna Kõivomägi, Lembit Venig, Heldur Samel, Heino Kaljuste, Taissa Allik, Risette Jõgi, Jaan Jõgi jpt. Kõik nad olid isiksused, suurepärased ainetunnid ja õpilasesõbralikud. Nende õpetajate tundi mindi alati heameelga.
„1945. aasta novembris sattusin soldatina Kohtla-Järvel juhuslikult valvama mingit palgivirna kohaliku keskkooli õuel, kus päeval sagisid saksa sõjavangid” on meenutanud Valdo Pant oma mälestustes. „Esimesel vahtkonna päeval mõõtsin virna üle ja jõudsin järeldusele, et tankita keegi seda ära virutada ei jäksa. Niisiis läksin rahumeeli koolimajja vihmavarju. Majahoidja Telling oli teadmisjanune sümpaatne vana, keda vaevas mure: seoses maailmas esimese põlevkivigaasitehase ehitamisega kasvas koolilaste arv Kohtla-Järvel ühe aastaga 180-lt 600-le, seejärel ligi tuhandeni. Olude sunnil pidi õpetajaks sobima peaaegu igaüks, kes vaid suuri tähti tundis ja väikeseid lugeda nägi”. Pant otsustas majahoidja muret leevendada.
Mõni nädal pärast Panti kutsuti sõjaväeosast rahvavalgustaja õilsale tööle ka Heino Kaljuste, Erich Peterson, Stefan Liivapuu. Niimoodi tekkis koolis ainulaadne mundris koolmeistrite seisus.
Valdo Pant oli lõpetanud Tartu Õpetajate Seminari ja temast sai meie kooli algklasside õpetaja ning mõnedes klassides andis ta ka maateadust.
Meie kooli endine emakeele õpetaja Risette Jõgi kirjutab õpetaja Pandist nii: „Olin 6. klassis, kui ta meid õpetas. Ei mäleta, et ta oleks kunagi riielnud õpilastega. Me ei kartnud teda, vaid ootasime tema tundi, imetlesime teda. Tundi tulles ei olnud tal peale kaardikepi midagi. Kõik oli peas. Jutustas tohutult palju õpikule lisaks. Maateaduses kirjutasime kirjandeid. Illustreerisime neid. Ise ta joonistas väga hästi. Kirjandile pandi kaks hinnet. Kui elektrit polnud, armastas ta öelda: „Täna on London udus”. Siis oli meil pidupäev: ta jutustas meile põnevaid lugusid paljudest maadest. Tõenäoliselt luges ta palju”.
Hella Karofeldi meenutustes oli Valdo Pant õpilasesõbralik: „Ta oli huumorimeelne. Kui mõnes tunnis tundus talle, et õpilased on juba väsinud, siis oli tal alati varuks mõni virgutav anekdoot. Ta mõistis ka õpilasi, kui need nalja tegid. Oli üks poiss, kes kirjutas oma töö alla „palun 3”. Töö vääris paremat hinnet. Töö alla kirjutas õpetaja Pant: „Töö väärib hinnet 4, kuid vastu tulles soovile, hindan 3-ga.” Ta oli väga esinduslik, käis alati ülikonnas ja pressitud pükstega. Ta töötas meie koolis 2 õppeaastat, siis haigestus. 1947. aasta suvest alates oli Tartus haiglas. Haiglale järgnes sanatoorne järelravi. Pärast seda ei soovitatud tal enam Kohtla-Järvele naasta. Kuna Pandil avanes suurepärane võimalus tööd saada eesti Raadios, lahkus ta Kohtla-Järvelt 1948. aasta mais.
Heino Kaljustest sai pärast kaheaastast teenistust armees muusikaõpetaja ja koorijuht Kohtla-Järve Keskkoolis. 1949. aastal sooritas ta kooli juures oma keskhariduse abituuriumieksamid ja on meie kooli I lennu vilistlane.
Heino Kaljuste pööras suurt tähelapanu kooli koorimuusika arendamisele. Juba 1947. aasta kevadel saavutas meie kooli naiskoor Rakvere piirkonna olümpiaadil I koha. Tema kaasalöömisel tegid noored õpetajad koos mõne vanema poisiga väikese ansambli, kus esines koolipidudel ja mängis vahel ka tantsuks. Laulusolistiks oli Heino Kaljuste.
Kauaaegne ajaloo õpetaja, täna tuntud kodu- uurija Laine Mae (Toomsalu) II lennust mäletab oma õpetajaid sellistena: „Keemiat õpetas Richard Alaküla, kes oli Jõhvi Humanitaargümnaasiumi haridusega. Hiljem lõpetas ta kaugõppes Rakvere Pedagoogilise Kooli. Tundi tuli ta päeviku ja konspektide kaustikuga. Pani kaustiku õpetaja lauale, aga tunnis ta seda kunagi ei avanud. See oli eeskuju, mida hiljem õpetajana töötades järgisin. Õpetaja Alaküla suutis meid noori veenda, et õpetamine ja õppimine on raske töö
Matemaatikat õpetas meile õppelajuhataja Kõivomägi. Tema tund algas kohe, kui ta klassiuksest sisse jõudis, koduste tööde kontrollimisega. Need pidid raudselt tehtud olema.
X klassi tuli meile ajalugu õpetama Kalju Reimets. Tema oli jõudnud juba lõpetada Rakvere Õpetajate Seminari ning asuda kaugõppes ajalugu õppima. Õpetaja Reimetsa autoriteet oli nii suur, et lihtsalt ei sobinud rumalana klassi ees seista. Kas kunagi oskab keegi lahendada probleemi, miks nõukogude koolis armastati mõnikord ka ajalooõpetajat? Meie armastasime õpetaja Reimetsa ja mitu meie klassi tütarlast läks tänu temale õppima ajalugu. Õpetaja Reimets võeti sõjaväkke aprillis 1950. aastal. Tema viimases tunnis istusime pingis ja nutsime. Sõjaväes Reimets arreteeriti.
I rida vasakult: Paul Võhma, Jaan Jõgi, Ilse Värte, Anna Kõivomägi, Aleksander Nõmtak, Taissa Allik, Lembit Venig, Ain Kuusk.
II rida vasakult: Koidula Soppe, Helmi Reedla, Ruth Ojavee, Elvi Školin, Laine Kärsten, Koidu Kärsten, Edda suurpere, Virve Alliku, Helmi Tiitsam, Johanna Treufeldt.
III rida vasakult: Anastassia Aksjonova, Odette Toho, Erna Ringmets, Maret Mikiver.
IV rida vasakult: Heldur Samel, Richard Alaküla, Kalju Reimets, Herman Nõmmiksaar, Ilmar Sügis, Helju Leppik.
„Selliseid õpetajaid nagu Ellen Kivimäe sai kooli ajaloos olla ainult üks,” meenutab oma õpetajat 5. lennu lõpetanu eesti filoloogi haridusega Enn Sibrits.
„Meid oli 13, esireas tüdrukud, tagareas poisid. Ellen tuli klassi, korraldas päevikuasjad, istus õpetajalaua nurgale ja me rääkisime kirjandusest. Ei mingit konspekti temal ega meil polnud
Ja teine seik peaaegu 50 aasta hiljem. Sorisin isakodu lakas vana õpikukasti, millest rotid olid palju pihta pannud. Leidsin 11. klassi kirjandite vihiku, jutt Hindist. Olin ajanud igasugust jura. Seda ei olnud maha tõmmatud, vaid äärele oli kirjutatud: arvan teisiti. Siin on suhtumine koolipoissi. Ei tea, kas mõistsin seda siis, kuidas tuleb suhtuda inimesse. Tulemus: meie klassist läks 3 inimesehakatist TÜ eesti filoloogiasse.
Lemmikõpetajate ridu paljude teiste kõrval täiendas kahtlemata ka füüsikaõpetaja Uno Talts. „Minu jaoks oli ta koolifüüsikas samasugune isiksus kui Raimond Valgre kerges muusikas. Ta õpetas hästi, tema tunnid olid huvitavad, alati oodatud”. Nii meenutab oma õpetajat Tiit Pärnik 8. lennust- taimefüsioloog, bioloogiakandidaat.
Õpetajaid, kelle tundi mindi alati suure heameelga, oli palju. Rääkides õpetajast, kui autoriteedist peavad vilistlased silmas eeskätt õpetajat, kui eeskuju, mitte kui autokraati. Rohkem kui sõnadega kõneles õpetaja oma käitumise ja suhtumisega. Õpetaja autoriteedi osatähtsus väljendus eelkõige suhtumiste ja hoiakute kujundamisel. Tema isikupära oli see, millega ta avaldas mõju oma kasvandike vaimuelule. Selliseid õpetajaid oli Kohtla-Järve 1. Keskkoolis palju.
Koolis oli ka õpetajaid, kelle tunde kardeti.
Asta Sepp (Blauberg) märgib, et kartis tundi minna vaid siis, kui kodune materjal õppimata jäi.
Kardeti Taissa Alliku tundi: „Sest olime maalt tulnud ja meie teadmised ei olnud algul keskkooli tasemel. Linnast pärit lastel ei olnud vene keelega probleeme”. Samast klassist Nadežda Tužilkina (Mäeste) pelgas Ruth Ojavee ajaloo tundi. „Ojavee oli kooli direktor, tema lemmik küsitlusviis oli frontaalküsitlus, mis haaras peaaegu tervet klassi ja keegi ei julgenud talle vahele jääda.
Meie kooli praegune emakeele õpetaja Urve Kilk 7. lennust on tänaseni veendunud: „Ainsat hirmu tundsin Jaan Jõgi ees, sest tema võis väga vihastuda iga rumala vastuse puhul. Sellele järgnes tavaliselt kriidi purukslöömine vastu tahvlit”. Bioloog Mall Schmidt 14. lennust lisab: „Mitte kunagi ei võinud teada, mida ta parajasti tunnis ette võtab”.
Vilistlaste mälestuste põhjal võib arvata, et kõige enam kardeti matemaatikaõpetajat Pavel Vlassovit.
Lühikese, aga täpse hinnangu annab Ellen Mustassaar (Liiv) 6. lennust: „Õpetas väga hästi, sõimas sama hästi. Aga tema aine sai selgeks”. Enn Sibrits mäletab tänaseni, kuidas sai Vlassovi käest „ühe” ja „märkuse”: „Väga nõrk matemaatikas”. 7. lennu kollektiivsest meenutusest võib lugeda: „Loopis kriiti ja ähvardas: „Saate puusärgi kaane peale ka ühed”.
Õpilased, üritused ja olustik
Kooli fondi dokumentaalsete materjalide õiendis, mis kannab direktor Ruth Ojavee allkirja, on kirjas: „Kohtla-Järve 1. Keskkool võitles algusest peale õppeedukuse tõstmise eest. 28. veebruari 1950. aasta õppenõukogu koosolekul arutati järjekordselt õppeedukuse küsimust koolis ning otsustati sisse seada pühapäevakool: õpilased, kes oma tööd nädala jooksul ei tee, korrarikkujad, kel 2 või enam märkust ja tundidest kõrvalehiilijad- kõik ülalnimetatud õpilased tulevad pühapäeva hommikul kella kaheksaks kooli oma praaki likvideerima.
Meie kasutada olevates materjalides ei ilmne, kas pühapäevane kool ka tegelikkuseks sai. Tundub, et ei, sest edasi märgitakse: 1950./51. õppeaastal oli koolis ikka väga madal (85%) õppeedukus.
1937. aastal viidi sisse koolivorminõue, kuid kahe aasta jooksul seda sajaprotsendiliselt siiski ei nõutud. 1939. aastal, uude vastvalminud koolimajja õppima asudes pidid aga kõik õpilased pealaest jalataldadeni vormis olema. Poisid kandsid nokamütsi, tüdrukud baretti- mõlemal olid tunnustähed KJ. Kanti tumesinist pihikseelikut ja sinivalget, pidupäevadel valget pluusi. Poiste ülikond koosnes kurguni nööbitavast pintsakust ja lühikestest pükstest. 14-15 aastased poisid võisid kanda juba pikki pükse. (A.Sepp-Blauberg)
Sõda tõi riietusse pöörde: vorminõue kaotati, sest rahaline olukord võimaldas selga panna vaid seda, mis olemas oli. Tüdrukud kandsid valdavalt tumedaid kleite ja seelikuid, mille puhul oli siiski olemas reegel, et need pidid ulatuma alla põlve.
Leida- Aliine Luukas meenutab: „Mulle on meelde jäänud, et maalt pärit õpilased käisid paremini riides kui Kohtla-Järve lapsed. Mäletan, et läksid moodi nahksäärikud: neid kandsid ainult maalt pärit tüdrukud”.
Õpilaste riietuse kohta 50. aastatel ütleb Enn Sibrits, et see oli vaba. „Kilinaid- kõlinaid minu mäletamist mööda ei lubatud, indiaani sõjavärve ka mitte”.
Saima Uusrand (Vanamets) meenutab, et tal oli poolvillane pruun volditud kleit, mis peoõhtuks sai valgest siidist krae ja kätised. Kui jõukamad kandsid moodsaid nahksäärikuid, siis minu korralikult nõelutud sukapõlved paistavad praegugi ühe klassipildi pealt välja.
Õpetaja Urve Kilgi mäletamist mööda tulid 1953. aastal moodi bembergikleidid ja hambapulbriga valgendatud tennised. Kes bembergkleidi endale sai, oli õnnelik. 50. aastatel kandsid nii õpetajad, kui ka mõned keskkoolitüdrukud musti kitleid valge kraega.
Lisaks riietusele kehtisid nõuded ka välimusele: keelatud olid sõrmused, kõrvarõngad, meik, juuste lokkimine ja värvimine, ka küünte värvimine. Kontrolliti, kas käed on pestud ja küünealused puhtad.
Kaasaegsest koolist rääkides tuntakse muret järjest suureneva koolivägivalla pärast. Millised olid tollaste õpilaste omavahelised suhted ja kas esines ka koolivägivalda?
„Omavahel saadi väga hästi läbi. Ei mäleta ei solvanguid ega tagarääkimist. Meie ajal ei olnud ei kampu ega tõrjutuid”. (U. Kilk)
„Ei saa ju vägivallaks nimetada järgmist juhust,” loeme Leida-Aliine Luukase mälestustest: „Olime saadetud kolhoosi viljapeksu juurde appi. Tüdrukud aitasid peksumasina juures, poisid vedasid põllult hakke kokku. Jüri Schmidt toppis sportpluusi taskud põllul hakkide alt põldhiirepesadest leitud hiirepoegi täis ja poetas neid tüdrukutele krae vahele. Mäletan, kuidas Ellen Mustassaar (Liiv) oma punaste lokkide lehvides Jüri eest põgeneda üritas, aga Jüri oli juba siis kange spordipoiss ja sai ta muidugi kätte.
Vahetunnid olid väga organiseeritu: jalutati paarikaupa ringiratast, joosta ei tohtinud, selle järele vaatasid hoolikalt korrapidajad. Kuna see aeg oli mõeldud puhkamiseks, siis ei tohtinud keegi klassi jääda, ei lubatud õpikuid ka koridori kaasa võtta. See tegi meelehärmi nii mõnelgi, kes kodused õppetükid lugemata jättis.
Koolielu lahutamatuks koostisosaks ja alati oodatud suursündmuseks olid koolipeod. Peod toimusid suures saalis (peale sõda, kui saal oli varemetes, 3. korruse jalutuskoridoris) ning algasid rikkaliku eeskavaga. Kui tantsul osaleda taheti, siis eeskavalt puududa ei tohtinud. Selle järele vaatas direktor Nõmtak isiklikult.
Keskkolis tehti tasulisi pidusid, millest saadud rahadega korraldati klassiekskusioonid Riiga ja Moskvasse.
Koolipeod olid võrratud, kontsert õpilaste ja õpetajate poolt hästi ette valmistatud, tantsuks mängis kooli orkester, koos musitseerisid nii õpilased kui õpetajad. (Reet Kukk)
Koolipeost võtsid alati osa palju õpetajad. Ootasime pikkisilmi, et meesõpetajad meid tantsule paluksid (E. Rannaste), kõik toimus täistulede valgel, pimedaid nurgataguseid ei otsinud keegi, noormehed tantsisid graafiku järgi direktrissi, Ruth Ojaveed, sest siis oli lootust, et pidu kestab kauem.Viinajoomine ei olnud moes. Ei suitsetatud.
Aineolümpiaadide traditsioon oli ilmselt alles kujunemas, seepärast ei mäletata, et neid oleks üldse toimunud. Paremate asjatundjatena on nimetatud vaid üksikuid, nagu Lea Meremaa, Tiit Pärnik, Hulda Lepsik, Toivo Ülavere, Vello Jürgens, Valdur Laager, Villu Soom, Mati Kembo. Toimusid isetegevuse olümpiaadid, kus meie kool ülelinnalistel ülevaatustel hästi esines.
Kooli sümboolikast vaikitakse, järelikult tuli see hilisematel aastatel.
Vima Veideman (Karo) kirjutab oma mälestustes: „Kevadisel vaheajal (1949) organiseerisime ekskursiooni Tallinna. Sõitsime rongiga, ööbisime Mäetehnikumis. Vaatasime Estonias „Silvat” ja „Luikede järve”. Need olid meie viimased ühised koosveedetud päevad- 25. märtsi 1949. aasta küüditamine võttis meilt Maie Reintopi ja Allan Ontoni. Neid kahte oleme me aga alati lugenud oma lennu lõpetajateks.
Mälestustest ilmneb, et mitte alati pole kooli lõpuõhtu olnud noorusaegade kõige rõõmsam sündmus, kuna seda püüti kasutada noorte ideeliseks mõjutamiseks selle ajastu ühiskonna tarvis. Mitmed vilistlased meenutavad oma lõpuõhtut kurva alatooniga sündmusena.
„Lähenes kooli lõpetamine. Otsustasime tellida samasuguse lõpumärgi nagu I lend (hõbedast ilus rahvusornamentidega märk),” võime lugeda II lennu mälestustest. Soovisime, et direktor Nõmtak paneks meile märgid rinda. Korraldasime salajase märgiõhtu koolimajas. See oli veebruar 1950. Ella Aabjõe (Välk) kinkis oma märgi ja fotod praeguse Järve Gümnaasiumi Kooli ajaloomuuseumile.
23. juunil 1950 korraldati küpsustunnistuste pidulik aktus vene koolis koos nende lõpetajatega. Olime õnnetud. Aleksander Nõmtak tagandati, kui kodanlik natsionalist juba aprillis 1950. Lõpumärgid ei tohtinud rinnas olla,” meenutab Laine Mae (Toomsalu).
„Usk ja teisitimõtlemine oli meie ajal keelatud,” kirjutab Elsa Korsten (Rannaste).
„Vaatamata sellele käisin 1949. aastal leeris. Olin Komnoor. Keset õppeaastat uuriti see välja. Kokku kutsuti komsomolikoosolek minu karistamiseks. Direktor Nõmtak andis mulle varem nõu, mida enda kaitseks öelda. Sain karistuseks märkuse arvestuskaardile. Kool jäeti edasi. Kuid neid, kes minu vastu olid, sõpradeks enam ei pidanud.
Klassiväline tegevus
Kohtla-Järve 1. Keskkoolis on õppimise kõrval alati leitud aega ka rahvatantsu ja spordi tegemise jaoks.
Juba 1947. aastal Tallinnas toimunud koolinoorte isetegevusolümpiaadil saavutas meie kooli rahvatantsurühm I koha. Kõrge tunnustuse pälvis tollase koolidirektori Aleksander Nõmtaki õpetatud „Hollandi tants”.
1947./48. õppeaastal tantsisid end „Haldjate tantsuga” tuntuks IX klassi tütarlapsed Selma Suur, Milvi Telling, Elvi Laidna, Laila Raidla, Maire Reindop ja Alla Raid. Tantsu õpetas Aleksander Nõmtak.
1953. aastal moodustas verivärske emakeele õpetaja Risette Jõgi 8- paarilise segarühma, kes asus vapralt Enn Loo „Brigadiri polkat” õppima.
1961. aastast alates asus rahvatantsijaid juhendama äsja Tartu Ülikooli lõpetanud Urve Kilk.
1962. aastal tantsis neiduderühm ennast aga juba Tallinnasse tansupeole.
1964. aastal tuli koolinoorte isetegevuse ülevaatuse laureaadiks kooli neiduderühm ning esines lõppkontserdil „Estonia” kontserdisaali laval.
1967. aastal tunnistati ENSV koolinoorte kunstilise isetegevuse vabariikliku festivali laureaadiks tookordne 7.-8. klasside segarühm. Samal aastal swai meie koolis alguse uus traditsioon- igakevadine rahvatantsupidu. Kui I tantsupeol oli 4 rühma ja kavas 20 tantsu, siis V peol esines juba 10 rühma 25 tantsuga.
Tuntuks sai ka neidude võimlemisrühm.
Pärast Heino Kaljuste lahkumist Kohtla-Järvelt jätkas koorijuhina Ain Kuusk.
Aktiivselt tegutses koolis Jaan Jõgi juhendamisel õpilasorkester.
Teiseks edukamaks klassivälise tegevuse valdkonnaks oli sport. Juba aastatel 1939.-1951 tegeldi aktiivselt erinevate spordialadega, näiteks sportvõimlemise, suusatamise, kergejõustikuga.
1951./52. õppeaastal tegutsesid koolis järgmised kehakultuurisektsioonid:
- Võimlemine
- Poksimine
- Raske-ja kergejõustik
- Male ja kabe
Meie kooli 1956. aastal lõpetanud Tiit Pärnik meenutab,”koolis olid võistlused kergejõustikus ja klassidevahelised võistlused korv- ja võrkpallis. Tegelik sportimine käis spordikooli rühmades. Meie klassist kasvas välja kolm meistersportlast: Eino Luud (maadlus), Maido Keskküla (kergejõustik) ja Laine Juuse-Truupõld (sportvõimlemine).”
Siinkohal olgu lisatud, et ka Tiit Pärnik oli kahel korral (1954. a ja 1956. a) Eesti koolinoorte meister teivashüppes. 1954., 1955., 1956. aastal oli ta Eesti koolinoorte koondisega üleliidulisel koolinoorete spartakiaadil Moskvas.
1956./57. aasta andmetel toimusid 1. Keskkoolis mitmed spordiüritused. Suur oli osavõtt konkursist, kus selgitati välja parim võimleja. Koolis oli palju järgusportlasi ja seoses sellega kujunes konkurss väga huvitavaks. Esikoha saavutas Niina Titova, kes vabariiklikel võistlustel tuli esikohale.
1960. aastatel jätkus aktiivne sportimine ning saavutati häid tulemusi linna koolinoorte meistrivõistlustel: I koht kergejõustikus, sportvõimlemises, lauatennises, uisutamises; II koht suusatamises ja võrkpallis. Võideti ka kabe ja male kompleksvõistlus Kohtla-Järve Laste Spordikooli poolt välja pandud rändkarikale, võideti võidupühale pühendatud ümber linna teatejooks.
1964./65. korraldati veel traditsiooniline korvpalliturniir Rakke keskkooliga (lõpptulemus 2:2). Massilisteks üritusteks kujunesid sügisesed ja kevadised kergejõustikuvõistlused, talispordipäev, sportliku võimlemise esivõistlused, sisekergejõustikuvõistlused ja matkapäev. Kooli parimateks sportlasteks valiti korvpallurid Reet Nurk ja Arno Jädal, sportvõimlejad Helle Mägin, ja Mikk Grassman, kergejõustiklased Reet Kaber ja Andres Liivapuu, suusatajad Leena Pärnik ja Avo Sulger, võrkpallurid Mare Käbi js Jaak Kohtla ning laskja Raivo Rannula.
Arvestavate tulemusteni jõuti ka vabariiklikul tasemel. Nii olid Eesti NSV 1966. aasta koolinoorte meistrid Kohtla-Järve 1. Keskkooli õpilased sportvõimleja Meeli Baumann, kergejõustiklane Reet Kaber, maadlejad Tõnu Sikkut, Andrus Septer ja Konstantin Mäeots klassikalises maadluses.
Reet Kaber arvati NSV Liidu noorte koondvõistkonna kandidaadiks.
Paljud noored sportlased jõudsid oma tulemustega välja mitmesuguste sportlike järkudeni. Nii näiteks täitsid meistrikandidaadi järgunormi sportlikus võimlemises Meeli Baumann, Mare Viitak ja Helle Mägin; orienteerumisspordis olid järgu väärilised Silvi Kallaste, Riina Võhma, Jaan Pällo, Jaan Vinkel, Georg Kester ja Kalle Vanaveski.
Antud ülevaates kajastub paraku vaid murdosa Kohtla-Järve 1. Keskkooli spordialastest ettevõtmistest ja saavutustest. Sellegi poolest võime teha ühe olulise järelduse, et meie kool on olnud heal tasemel nii spordiürituste korraldamisel kui ka aktiivsete ja edukate koolisportlaste kasvulavana.
Kooli ajalugu (1971-2007)
6. oktoobril 2007 tähistasime kooli 85. aastapäeva, mille raames toimus traditsiooniline ajalookonverents. Juubelikonverentsil tutvustasime Katse tänava majas käidud aega – 1. septembril 2007 möödus 36 aastat siia majja tulekust Konverentsil esitati järgmised ettekanded:
- Kooli statistiline ülevaade aastail 1971-2007 (Maili Lehtpuu -XII kl).
- Meie kool vilistlaste mälestustes (Priit Purka, Sandra Tarum- Xllkl).
- Sellisena nägid oma kooli õpilased aastail 1981-1987. Valik tolleaegsetest Siilikutest ( Olga Tarabarova – XII kl).
- Kooli tuntumaid vilistlasi ( Priit Linnard -XII kl).
- Traditsioonide osa kooli elus {Ave Aarmaa, Helen Sau – XI kl). Teemade valikul arvestasime ennekõike nende olulisust kodukooli elus viimase 36 aasta jooksul. Õpilaste poolt koostatud uurimistöid on kasutatud kooli ajaloo jätkuvaks tutvustamiseks koduleheküljel.
1971/72. õppeaasta oli Kohtla—Järve 1, Keskkooli ajaloos eriline – vahetult enne õppeaasta algust valmis koolile uus koolihoone Katse tänaval. Seoses Kohtla-Järve linna koolivõrgu reorganiseerimisega komplekteeriti 1. keskkool ümber alljärgnevalt:
- Xl-VIII klassid – Kohtla-Järve IV ja Kukruse 8.-klassilise Kooli baasil,
- XIX-XI klassid – Kohtla-Järve 1. Keskkooli baasil.
Kogu koolikollektiiv – õpetajad ja õpilased tegid ära suure töö ehitustööde käigus, kooliruumide korrastamisel ja sisustamisel . Hindamatut abi uue koolihoone õigeaegseks valmimiseks andis ðeffettevõte Lenini nimeline Põlevkivitöötlemise Kombinaat, kes määras tööde järelvalve inseneriks kooli lapsevanema Kalju Luugi.
Kool sai tööks neljakorruselise õppekorpuse, töökojad, füüsika, keemia ja bioloogia kabinetid, söökla, aula, võimla, ujula, lasketiiru, raamatukogu, raadiosõlme ja kasvuhoone. Kõikide ruumide üldine põrandapind oh 6398 m2 Kooli juurde rajati spordiväljak ja õppekatseaed. Uues hoones alustas tööd 33 klassikomplekti 1109 õpilasega ja 52 õpetajaga. Õppeaasta avaaktuse avas kooli direktor Heldur Samel Uue koolihoone sümboolse võtme andis direktorile üle ehituse ülem Valgur.
Tervituskõnedega esinesid haridusministeeriumi esindaja., linna haridusosakonna juhataja Leida Annus, šeffettevõtete, linna koolide ja lastevanemate esindajad, kes soovisid edu ja andsid üle kingitused. Esimestena sisenesid uude majja esimeste klasside õpilased abiturientide saatel, et minna kooli aulasse esimese koolipäeva aktusele.
Ülejäänud koolipere kutsus koolikell esimesse õppetundi.. Õhtul toimus Kooli aulas õpetajate, ehitajate ja külaliste osavõtul meeleolukas bankett.
Töö- ja teguderohke õppeaasta uues koolimajas oli alanud.
1971/72. õppeaasta kevadel lõpetas kooli 24. lend : klassijuhatajad XIA Risette Jõgi ja XIB Juta Lille. Meie abituriendid korraldasid kooli ruumides I ülelinnalise abiturientide balli, millest võtsid osa ka Aseri, Toila ja Iisaku Keskkooli lõpetajad. Balli perenaiseks ja peremeheks olid meie kooli abituriendid Lea Viliste ja Vello Bombe.
1972./73. õppeaasta vältel tugevnes kooli materiaal-tehniline baas, mis võimaldas järgmisel õppeaastal üle minna täielikule kabinetisüsteemile IV–XI klassis. Koolis sisustati võõrkeele kabinetid, tööd alustas vene keele eriklass.
Kooli statistiline ülevaade aastatel 1971-2007
Kooli 85. aastapäevale pühendatud ajalookonverentsil esinesid õpilased uurimistöödega, mis olid pühendatud ajavahemikule 1971-2007. Ühes töös käsitles autor Järve gümnaasiumis toimunud statistilisi muudatusi viimase kolmekümne kuue aasta jooksul, mil kool on tegutsenud Katse 2 asuvas majas. Töö koostamisel kasutas autor põhiliselt kooli ajaloo muuseumis talletatud materjale, kuid ka üldisi hariduselu puudutavaid ajaleheartikleid.
Õpilaste arv on alates 1984. aastast püsivalt langenud.
Kooli algusaastatel oli õpilasi keskmiselt umbes 1150, kuid alates 80-ndatest aastatest on see pidevalt alla tuhande olnud. Ainsaks erinevuseks on 1983. aasta, mil likvideeriti Vanalinnas 8.-klassiline kool ning Kohtla-Järve 1. Keskkooli tuli juurde märkimisväärne hulk õpilasi. Arvatavasti jätkub langev trend, kuna Kohtla-Järve eestikeelne elanikkond on kahanemas ning noored lähevad siit samuti ära. See tähendab, et uusi õpilasi pole niipea juurde loota. Seega jääb üksnes loota, et Järve gümnaasiumit ei taba tulevikus õpilaste vähesuse tõttu negatiivsed muudatused. Kooli sulgemist ilmselt karta pole, küll aga selle jätkamist väiksemas mahus. Samas tekib tahes-tahtmata küsimus, et kumb on olulisem, kas vähemkvaliteetse hariduse andmine laiematele massidele või kvaliteetsema hariduse jagamine väiksemale õpilaste hulgale? Ent kuna Järve gümnaasium on alati olnud üldhariduskool pole loota eliitkooliks muutumist, mis oleks ka ümbritsevaid tingimusi arvestades küllaltki utoopiline.
Õpetajate arv on teatud intervalliga pidevalt kõikunud.
Nii näiteks oli esimesel kooliaastal uues hoones tööl 59 õpetajat, kuid juba järgmisel aastal oli lahkunud 5 õpetajat. Kõige rohkem – 60 õpetajat on koolis olnud kahel aastal 1976 ja 1977. aastal. Nimetatud aastad on ka õpilaste arvult rekordilised ning see seletab ka õpetajate rohkuse. Vaadeldes viimast kolme aastat on kõikumised olnud minimaalsed ja õpetajate arv on jäänud 45-50 piirimaile. See tähendab, et kogu aja jooksul on õpetajate arv vähenenud üksnes kümne inimese võrra, samas kui õpilaste arv on kahanenud umbes 400 võrra. Nii on täna meie koolis iga õpetaja kohta keskmiselt 14 õpilast, samas kui uue hoone algusaastatel oli see suhe 1:19-le.
Kui võrrelda poiste ja tüdrukute osakaalu lõpetanute hulgas, võib ilma igasuguse üllatuseta tõdeda, et tüdrukute hulk ületab lõpetanute hulgas poiste oma tunduvalt (poisse 36%, tüdrukuid 64%) ehk summaarselt 2090 lõpetanust viimase 35 aasta jooksul olid 1340 tüdrukud ja 750 poisid.
Arvatavasti ületab tüdrukute hulk üsna pea veelgi suuremalt poiste arvu, kuna gümnaasiumi astujate hulgas jääb poisse üha vähemaks. Kutsekooli suunduvad poisid tahavad enamasti kiirelt raha hakata teenima ning kardavad kõrgharidusega töötuks jääda.
Lõpetanute arv on aastate lõikes suurelt kõikunud, näidates viimastel aastatel kahjuks kahanevat trendi. Enim lõpetanuid on olnud aastail 1980 (105 õpilast) ja kõige vähem 1996. aastal (25 õpilast). Lõpetanud õpilaste hulk kõigub “lainetena” keskmiselt üle ühe aasta. See tähendab, et kui ühel aastal lõpetas rohkem õpilasi (nt 44 õpilast 1995. aastal ), siis järgmisel aastal võib neid hoopis vähem lõpetada (25 1996. aastal).
Kuld- ja hõbemedaliga lõpetanud õpilaste statistilised andmed aastatel 1976-2006 näitavad, et enamus medaliga lõpetanutest on hõbemedali saanud.
Kuldmedaliga lõpetanute arv on ületanud üksnes ühel korral hõbemedaliga lõpetanute oma, seda aastal 2001 kui hõbemedaliga lõpetas 1 ja kuldmedaliga 2 õpilast. Tol korral oli ka klassikomplekt küllaltki väike (26 õpilast) ning tüdrukuid ja poisse oli enam-vähem võrdselt (poisse 11, tüdrukuid 15).
Kuigi antud kooli algusaastatel oli medalisaajate hulk suurem oli ka klassikomplekte rohkem ning õpilaste arvud suuremad. Seega ei taga väike klass paremaid õpitulemusi vaid vastupidi, vähendab medalisaajate hulka. Muutunud on üksnes hõbemedaliga lõpetanute arv (kahanenud) ning kuldmedaliga lõpetanute arv jäänud samaks (keskmiselt 1 medal aastas).
Arvatavasti näitab hõbemedaliga lõpetanute hulk mõne aasta pärast tõusutrendi, kuna valitsus kavatseb sisse viia muudatused ja lubada hõbemedalit ka nendele abiturientidele, kel on lõputunnistusel aastahinnetena rohkem kui kaks nelja. Järve Gümnaasium tegi 1996.-1997. aasta möödudes mõningasi edusamme (vt. lisa 6). Suurenenud on kõrgkooli saanute protsent (1996. a-1 50,7%, 1997. a-1 62%), kõrgharidusega õpetajate protsent (1996 oli 76%, 1997 aga 77%) uuenenud on ka arvutiklassi sisu.
Mida on meie koolis viimastel aastatel paremuse suunas muudetud? Kas seda nüüd just edetabelis püsimise nimel tehtud on, pigem ikka kooli enda korrashoidmiseks. Edetabelikoht näitab üksnes töö vilju ja ergutab (vähemalt minu meelest) kooli head tööd jätkama. Taoliste asjade mitteavalikustamine ei annaks suurt midagi juurde, sest konkureeritakse nii ehk naa. On vahetatud kooli aknad, mis tähendab, et nüüd ei pea enam õpilased talviti jopedega tundides istuma kui tuul akendesse puhub. Remonditi ka aula, kogu koolis vahetati valgustus ning uuendati elektrisüsteemi, värviti seinu ja tehti kapitaalremont sööklas. Remonditud on ka fuajee ning garderoob, on värskendatud klasside väljanägemist ning värvitud üle koridoride seinad. See kõik ei tähenda loomulikult seda, et nüüdsest peale tõustakse koolide edetabelis üha kõrgematele kohtadele. Loetletud asjad on alles jäämäe tipp, kuid asi seegi. Kui aga võrrelda eksamitulemusi ja õpetajate/õpilaste arvu vahelisi seoseid antud aastatel, siis 2004. aastal kirjutas Järve Gümnaasiumis lõpukirjandit 45 inimest, keskmine tulemus 73,18 palli ja 7. koht. Samal aastal oli matemaatika riigieksami sooritajate keskmine tulemus 59,04 palli (riigi keskmine 56,2) ning saksa keele keskmine 73,5 (vabariigis 66,67). Võrreldes seda õpetajate ja abiturientide arvuga, siis lõpetajaid oli kokku 39, õpetajaid aga 52. Üldiselt oli meie kool eksamitulemuste järgi tol aastal 51. kohal. 2006 aastal olime kahe koha võrra langenud ehk jäänud 53-le kohale, samas kui võrreldavaid koole oli tol aastal kokku 305. Siis oli abiturientide arv 44 ja õpetajaid oli koolis kokku 48. Seega- vähem lõpetajaid ja rohkem õpetajaid tähendab paremaid eksamitulemusi. Muidugi ei pruugi see alati nii olla, aga kui õpetajad saavad rahulikult tunde anda ilma, et peaksid kedagi kusagil asendama või võtma kaks klassi korraga tundi, on ka tulemus parem. Samas oleneb kõik ka lõpetajatest endist ning nende varasemast ettevalmistusest.
Alates 1971. aastast, kui valmis uus koolimaja Katse tänaval Kohtla-Järvel, sai direktoriks Heldur Samel(ametis 1971-1982). Tema ülesandeks sai Kohtla-Järve IV 8-klassilisest koolist ja Kukruse 8-klassilisest koolist tulnud pedagoogidest ja õpilastest ühtse kollektiivi loomine. Tema ametisoleku ajal tegeleti ka lageda kooliterritooriumi haljastustöödega, rajati ajakohane spordiplats ning talveks liuväli. Alates 1982. aastast sai kooli uueks direktoriks Helgi Viirelaid (1982-1990). Teiste muudatuste kõrvalt pani tema aluse Lahingukuulsuse toale, millest tänaseks on saanud kooli ajaloo muuseum. Tuldi ideele rajada vene laste eriklass, sõlmiti sõprussidemed Outokumpu kooliga. Oma tegutsemise kõrgaeg oli rahvaste sõpruse klubil “Karikakar” ning koolis toimusid rahvaste sõpruse festivalid. Kool sai oma sümboolika- vilistlased kinkisid esimese lipu ning kool sai endale märgi, mis on logoks jäänud tänaseni.
Järgmine direktor oli, ka tänasel päeval kooli muusikaõpetajana töötav, Aadu Kukk (1990-1995). Ta andis kooli ajaloomuuseumi käsutusse avarama ruumi, kus muuseum ka praegu asub. Tähtsaimaks pidas ta kooli kultuurielu: toimusid sisukad emade- ja isadepäeva kontserdid, alguse sai loeng-kontsertide tava, jõulude aegu toimusid Päkapikkude laulukonkursid jne. Aadu Kukk rajas eksperimendi korras ka ühe klassi vene rahvusest lastele, kus kogu õppetöö toimus eesti keeles. Algasid direktori igakevadised vastuvõtud parimatele ainetundjatele ja nende juhendajatele. Seejärel asus ametisse (lausa kaheks ametiajaks) direktor Sirje Jõemaa (1995-2005), kes ühtlasi andis ka geograafiatunde. Tema ajal muutus kooli nimi (1996. aasta 1. septembril) Kohtla-Järve 1. Keskkoolist Kohtla-Järve Järve Gümnaasiumiks. Hakati tähistama kooli aupäeva, muutus kooli sümboolika: saadi uus lipp ning pitsat. Viimase logoks on varasematest aastatest tuntud avatud raamat ja rukkilill. Algas uus traditsioon- direktori vastuvõttude korraldamine kooli muuseumis õpilasesindustele ja õpetajatele Eesti vabariigi aastapäeva raames. Lõpuks tehti korda ka kooli ujula ning ehitati ümber garderoob.
Kui Sirje Jõemaa ametiaeg lõppes, algasid segadused uue direktori määramisega ja nii sai alguses direktori kohusetäitjaks (2005-2006) ja seejärel ka ametlikult direktoriks Irina Tokman. Tema ajal korraldati kapitaalremont aulas, muuseumis ning kooli võimlas, laiendati raamatukogu ruume ja uuendati kooli koridore ning mõningaid klasse.
Alates 2007. a. oktoobrikuust on kooli direktoriks Kalmer Puul.
Kool ja õpetajad
Õpilaste suhtumine kooli ja õpetajatesse on läbi aegade olnud erinev.
Meie kooli vilistlased suhtuvad oma kooli siiani suure austuse ja tänuga. Kohtla-Järve Järve Gümnaasium, endine Kohtla-Järve 1. Keskkool, on andnud õpilastele väga tugeva keskhariduse ja teeb seda ka edaspidi. Nii nagu kõikidest koolidest on ka meie omast läbi käinud väga palju erinevaid inimesi, nii õpetajaid kui ka õpilasi , kuid nagu ikka on ühed jäänud rohkem meelde. Üheks meeldejäävamaks õpetajaks on kindlasti hiljuti manala teele läinud füüsikaõpetaja Jaan Jõgi.
“Kui oli kontrolltöö, siis õpetajat tavaliselt klassis polnud”, meenutab põhikoolis aasta õpetaja Jõgi käe all füüsikat õppinud maksu- ja tolliameti direktor Enrico Aav. “Kuid vaatamata sellele ei julgenud keegi spikerdada. Meie arvates Jõgi Jaanil oli mingi varjatud jälgimissüsteem klassi tagaruumis (kus ta ise kontrolltöö ajal viibis), mille abil ta võttis spikerdajad väga osavalt vahele,” jutustab Aav. Tegelikult mingit salasilma ei olnud. Pärast klassitahvli nihutamist tekkis seina lihtsalt väike pilu, kust sai õpilastel vajaduse korral silma peal hoitud.
Kohtla-Järve linnavalitsuse autojuhi Ain Kästiku sõnul ei heitnud Jõgi Jaan koolipoistele kunagi ette rumalust, küll aga laiskust. Ja mida andekam oli laiskvorst, seda tugevamalt Jaan teda pitsitas. Laiskus võis Jaani sedavõrd vihale ajada, et terve klassi kontrolltööd rändasid prügikasti. “Õpetaja tuli klassi, vihikupakk käes, avas prügikasti ning viskas selle sinna”, meenutab Aav üht sellist seika. “Siis tegi ta akna lahti ja viskas prügikasti koos vihikutega õue”. Klassile oli selgemast selgem, et see töö oli läinud aia taha. Kästik mäletab oma kooliajast üht klassivenna kontrolltööd, mis oli hinnatud kahega ning kõrvale kirjutatud, et see töö on midagi sama hirmsat kui „siil pluss okastraat“. „Tal olid vaimukad ütlemised,“ muigab mees, kelle sõnul oli õpetajal aegajalt kombeks klassipäevik lahti lüüa ning joonlauaga kõigile ühed tõmmata.
Politoloog Raivo Vetiku sõnul oli Jõgi Jaan õpetajana karm, aga õiglane.
Jõgi Jaan oli klassik, keda tsiteeriti juba tema elu ajal. Suurärimees Viktor Siilats kasutab tänini oma füüsikaõpetaja definitsiooni elektrist: „Elekter on jõud, mis tapab härja“. „Jõgi Jaan koolitas minust õpetaja“, tunnistab praegune füüsik Lehho Jõumees.
Pärast Tartu Ülikooli Kohtla-Järvele suunatud noorukesele Jõumehele oli Jõgi Jaan suur eeskuju. „Ta oli kustumatu energiaga, tegi ise ja pani teised ümberringi tööle, minu ka – niimoodi ta minust õpetaja koolitaski“.
Järve gümnaasiumil on füüsikaõpetajatega vedanud, tõdeb Aav kooli vilistlasena, kes õppinud nii Jõgi kui Jõumehe käe all. “Jõumees on küll Jõgi Jaanist täiesti erinev, kuid ka tema on õpilaste seas lugupeetud ning väga tugev aine õpetaja” Lehho Jõumees on hinnatud õpetajaks meie koolis siiani. Väga paljud vilistlased ja praegused õpilased hindavad tema professionaalsust, head suhtumist õpilastesse ja toredat huumorimeelt. Katrin Kivisto (42. lend), “Laksin meelsasti Lehho Jõumehe tundi, sest tal oli konkreetne ja selge seletus ka rasketele küsimustele. Ta oli suurepärane õpetaja. Sain väga tugeva põhja edasistele õpingutele”.
Katrin Ernits, 56. lennu vilistlane, meenutab: “Õpetaja Jõumehe tundides tundsin ennast hästi, mitte et füüsika oleks lihtne olnud, aga füüsikaklassis valitsev õhkkond sobis mulle, õpetaja oli vahel karm, kuid alati õiglane. Suutis jääda rahulikuks ka siis, kui elektriline mõõteriist kogenematu õpilase poolt kokku pandud skeemis pauku tegi ning ka siis, kui põlev piirituslamp ümber läks ja laud leekides oli. Lisaks kõigele veel suurepärane huumorimeel ning samal ajal klassis valitsev distsipliin.”
Järve gümnaasiumi muusikaõpetajale Aadu Kukele andis Jõgi Jaan kooli ajal mitte ainult füüsikat, vaid ka muusikat. Kaheksanda klassi poisist, kes ei tundnud toona ühtegi nooti ega mänginud ühtegi pilli, sai peagi kontrabassimängija kooli orkestris, mida Jaan juhatas.
Hinnatud on ka teisi õpetajaid. Lagle Heinla (44. lend): “Mulle meeldis enamus tunde. Mulle meeldis meie kool. Kõige meeldivamad olid eesti keele ja kirjanduse tunnid keskkoolis õpetaja Marge Guljaviniga, varasemates klassides õpetaja Elga Leki ajalootunnid. Mõlemate õpetajate tunnid olid iseseisvat mõtlemist soodustavad ja õpetasid mind analüüsima ning oma arvamust avaldama. Õpetaja Veera Sibriku tunnid olid meeldejäävad, sest me arutasime vene keeles vene kirjandust – minu .jaoks oli see põnev ja hariv.” Olgu lisatud, et Lagle töötab pärast Tartu ülikooli usuteaduskonna lõpetamist Londonis eesti koguduse pastorina.
Agne Jalak (37. lend): “Kõige meelsamini läksin ikka laulmise tundi – olenemata õpetajast. Kuigi Aadu Kuke tunnid olid märksa lõbusamad võrreldes näiteks õpetajate Kulli või Frolova omadega. Tagasi vaadates arvan, et teist sellist õpetajat, nagu oli õpetaja Ülle (oli põhikoolis klassijuhataja, andis meie klaasile matemaatikat), ei oska kull nimetada. Aga selle keskkooli osa kohta pean tunnistama, et õpetaja Leki ajalootund oli laulmise järel kõige huvitavam, sest õpetaja suutis teha “söödavaks” ka käsitlevate teemade punaka varjundi”.
Sirje Kivil (31. lend) meenutab: “õpetaja Laine Vask oli üks mu lemmikutest, õpetaja ei nõudnud reegleid reegli pärast. Rangeim ja õiglaseim õpetaja, keda tean. Samuti meeldisid mulle ka õpetaja Somelari tunnid, sest geograafia huvitas mind, tema tunnis olime pidevas tegevuses, puudus tavaline rutiinsus”.
Minu lugupidamine kuulus pea kogu keskkooli aja Ilme Hallikule,” meenutab Helena Talihärm 42. lennust “Õpetaja andis oma aineid pühendumisega ja huvitavalt”.
Õpetaja Risette Jõgi on meelde jäänud kirglikkuse ja armastuse eesti keele ja kirjanduse vastu, meenutab 36. lennu vilistlane Ülle Metsla.
Maria Kupinskaja (56. lend) meenutab oma mälestustes õpetaja Kristel Tamme: “Mulle meeldis Kristel Tamm, kes oli meie klassijuhataja. Ta suhtus meisse kui inimestesse, oli aus, otsekohene ning kui vaja, seisis meie kaitseks ka teiste õpetajate ees. Ta võttis vaevaks süüvida, kes me oleme ja mida me mõtleme, kust tuleme, ei ajanud näpuga reeglites järge, vaid tegi erandeid kui selleks põhjust oli“.
Kooliajal kujunevad, õpilastel välja lemmikõpetajad ja nende vastandid. Enamjaolt kardeti teatud õpetajate tunde sellepärast, et ei osatud hästi seda õppeainet. Näiteks peljati keemia, inglise keele, matemaatikatunde. Karmi oleku pärast kardeti õpetajaid Vinkelit ja Allikmäed. Lagle Heinla meenutab oma mälestustes: “Kartsin õpetaja Enno Ilmar Allikmäe tundi. Ma ei saanud, tänapäevani ei saa keemiast aru ning mul puudus igasugune huvi aine vastu. Lisaks oskas ta oma kange iseloomuga minus esile kutsuda sama kange reaktsiooni – “inimkeemia plahvatuslikud katsed” – oleks sobivam nimetus meie tundidele”. Katrin Ernits märgib: “Põhikoolist on meeles õpetaja Aunap. Eesti keele grammatika pole kunagi mu tugevaim külg olnud, kuid lugeda mulle meeldis. Aga põhikooli kirjanduse tundidest on meeles stress ja hirm selle ees, kui õpetaja midagi küsib. Arvatavasti oli põhjus selles, et olin ise ebakindel. Samal ajal teistes tundides eksimishirm polnud pooltki nii suur. Samas olen kuulnud palju positiivseid arvamusi sama õpetaja kohta. Arvatavasti oli meie nägemus keele ja kirjanduse õpetamisest lihtsalt erinev grammatikareeglite päheõppimine on paratamatu, aga samal ajal oleks minule meeldinud ise mõelda, kuidas Kalevipoega iseloomustada. Arvan, et mõttevabadus ja julgus enda mõtteid välja öelda on mulle elus tunduvalt rohkem kasuks tulnud.”
“Ka mina kartsin õpetaja Aunapit, lisab Maria Kupinskaja. “Mai Aunap andis meile põhikoolis eesti keelt. Ta oli karm, hindas rangelt, kuid just tema pani aluse minu kirjutamisoskusele, millele keskkooli õpetajal enam suurt midagi lisada ei olnud.” Siiski kõige selle hea ja halva kõrval on vilistlased õpetajatele ja koolile nende panuse eest väga tänulikud. Vanemaks saades osatakse pedagoogide panust nende eluteel rohkem hinnata kui kooli ajal. Riina Aav 43. lennust lisab: “Õpetaja Elga Lekk oli põhjalik. Lugupidamine on pigem kasvanud peale kooli lõpetamist. Ta oli klassijuhatajana elitaarne – kõik või mitte midagi, kui teha, siis kõige paremini. Tagantjärele olen alles aru saanud, et maksimumi nõudmata ja keskmise järgi joondudes tippu ei jõua”.
Paljud vilistlased on saanud ka mõjutusi koolist kutsevalikul. Piret Kasest on tänu Ly Eerole saanud inglise keele õpetaja. Jelizaveta Kupinskajale oli eeskujuks Kristel Tamm majandust õppima minemise valikul. Samuti pani mõtlema õpetajaks saamisele Anne Oru, Elga Lekk ja Lehho Jõumees arvab meie kooli vilistlane ja praegune õpetaja Mai Teetlok 37. lennust. Positiivselt on mõjutanud nii mitmegi endise õpilase elukutse valikut õpetajad Urve Kilk, Pia Türkson, Õie Mäeots jt. Kas kool andis soovitud hariduse? Maria Kupinskaja vastab “Jah. Ning mitte niivõrd faktide näol, kuivõrd sotsiaalse keskkonnana, kus oli erinevaid rahvusi, keeli, suhtumisi. Üks suurimaid mõjutajaid oli Reet Kukk oma otsatu pealehakkamisega ning entusiasmiga, mis kogu koolielu edasi kandis.”
Maria hinnangut toetab Tiit Viirelaid 36. lennust. “Kohtla-Järve 1. Keskkool oli tore kool ja mina olen rahul sellega, mis see kool on mulle andnud: tugevad reaalained, palju meeldivaid mälestusi nii oma noorusest kui ka õpetajatest, kes suhteliselt keerulises keskkonnas oma tööd rõõmsalt ja pühendunult tegid”.
“Kas oleksin tahtnud õppida mõnes teises Eesti koolis”, küsib endalt Tiiu Haljaste 31. lennust ja vastab: “Ei, ei, ei! Ma ei kujuta oma praegust elu ette, kui mul poleks mälestusi Kohtla-Järve 1. Keskkoolist. Praegune elu ja elamused pole võrreldavad selle soojusega, mis ma sellest koolist sain.”
Kokkuvõtteks võib öelda, et meie endised õpilased on uhked oma kooli üle. Sellest koolist omandati haridus, millele toetudes oli võimalik edasi õppida nii kõrgkoolides kui tehnikumides. Omaaegne 1. keskkool oli väga tugev kool, mille taset hinnati mitmel pool Eestis. Samuti andis palju juurde koolis valitsenud positiivne õhkkond osavõtt paljudest üritustest, sealt saadud organiseerimis- ja esinemiskogemused kulusid hilisemas elus ära. Õpilased hoolisid oma koolimajast ja inimestest selle sees.
Õpilased, üritused ja olustik.
Aastakümnete jooksul on koolis muutunud õhkkond, õpilased ja ka olustik. Osadest üritustest on välja kujunenud traditsioonid, teised on aga kustunud ja jäänud minevikku. Kui tänapäeva koolis ringi liikuda ja erinevate õpilaste käest küsida, kas nad teavad midagi kunagisest koolivormist, siis vastused oleksid kindlasti eitavad. Kooli vilistlased kirjeldavad erinevaid ja mitmesugustes värvides koolivorme, mis tol ajal olid kohustuslikud.
“Meie ajal vahetus kolm koolivormi,” kirjutab oma mälestustes Pille Piik 40. lennust. “Algklassides oli tüdrukutel tumesinised pihikseelikud, mille juurde käisid sinine pluus või valge pluus (pidulikel juhtudel). Poisid pidid kandma tumesiniseid viigipükse, tumesinist pluusi ja pintsakut. Sellele järgnes teksariidest koolivorm. Viimaseks oli tüdrukutel volditud ruuduline seelik, sinine pluus, selle juures tumesinine vest või jakk.”
Kalev Põldsepp, 28. lennu vilistlane, lisab: “Moes olid ketsid, millega tahtsime kooli tulla ja ka koolimajas olla. Kooli särgi värvus tekitas veel aastaid allergiat. Välimus pidi olema korrektne nagu õpilaspäeviku siseleheküljel kirjas, seetõttu riietuse poolest olime võrdlemisi sarnased. Keskkooli ajal läksid moodi poistel pikad juuksed, mis aga ei vastanud eetikareeglitele. Olin ju sellest klassist, kus protestiks kõik meie poisid end kiilaks lasid lõigata”.
Muudatustega ühiskonnas muutus ka koolimood. Kristo Koppel 55. lennust meenutab: “Meie riietus oli erinev. Vastavalt sellele, kuidas kellelgi raha oli, oli ka riietus. Osadel õpilastel oli “stiilitunnetus” ja osadel mitte. Näiteks ei pidanud mina dresse ja tosse riietuseks ja Nike’i pusa oli pigem enese näitamine ja rullnoklus kui stiili ja staatuse väljendus. Kui mu kunagine kadunud klassivend mingite ordenite ja punkharjaga kooli tuli, küsis toonane matemaatika õpetaja, et „mis sõjaveteranide kogunemine see siin on?“ Meie ajal subkultuurid ja teisitimõtlejad kooli ei sobinud.
Tänapäeval on kombeks rääkida koolivägivallast. Tundub, et varasematel aastatel olid õpilased sõbralikumad. Kaire Jõe 37. lennust arvab: “Meil oli koos nii palju tegemist, et vägivallatsemiseks polnud aega, vajadust ega tungi. Noored kehtestasid end oma tegudega, mitte domineerimisega.” Kalev Põldsepp lisab: “Suhted olid meil head. Klassid olid sel ajal väga suured, tavaliselt 35 õpilast, mistõttu tekkisid klassis teatud sõpruskonnad, kellega rohkem läviti. Meie klassi poisse liitis kindlasti see, et meie noor klassijuhataja Juhan Valgoja organiseeris meist pärast 9. ja 10. klassi õpilasmalevarühma. Arvan, et enamikel kooli lõpetanutel oli ühtne klass ja probleemid püüti ise ära lahendada.”
Muutunud on ka vahetunnid. Kümneid aastaid tagasi pidid õpilased vahetunnis kõndima ringiratast kahe-kolmekaupa mööda koridori. Sageli kasutati vahetundi ka õppetükkide kordamiseks. Vahetunnis valitses kord: igal korrusel, trepil olid korrapidajad- õpilased ja korrapidajad- õpetajad.
Meie aastatel olid klassiõhtud ja koolipeod alati hästi ette valmistatud. Koolipeod olid tavaliselt eeskavaga, peo korraldamise eest vastutas kindel klass. 1980. aastate pidudel osaleti meelsasti, tantsupõrand oli alati rahvast täis.”
Peod olid toredad, igav ei olnud seal kunagi.. Õpilased lõid pidude korraldamisel ja läbiviimisel aktiivselt kaasa. Kõik tehti ise. Varasematel aastatel tegid meie koolipidudel tantsumuusikat ka sellised kuulsad bändid, nagu Rock Hotel, Apelsin, Vitamiin, Palderjan. Koolipidude populaarsust aitas hoida ka oma kooli ansambel Stress.
Väga oodatud olid klassiõhtud. “Algkooli klassiõhtutest on meeles see, et mängisime mitmesuguseid huvitavaid mänge. Meil pidi alati olema ka makk, et klassisisest diskot teha. Põhikoolis klassi õhtu korraldamiseks jagunesime gruppidesse, kellega koos pidime laudu katma ja võistlustel osalema. Põhikoolis saime ka aru, et kui ise ei tee, siis on vähene huvi ka õpetajal.” Mis puutub koolipidudesse, siis võiks öelda, et 8. klassi 1õpuni oli nn Reet Kuke aeg. Tema korraldas koos Aadu Kukega isade- ja emadepäevi, mardi- ja kadri-karnevale, koolipiiga- ja poisi valimisi. Koolipiiga valimisele tõmmati kaasa ka klassijuhatajad.
Nendel üritustel käisid ka vanemad. Mul on väga hästi meeles, kuidas isadepäev, kus traditsiooniliselt toimus kuke-tordi oksjon ja kuidas terve aulatäis isasid selle pärast kauplesid.
Isadel ja emadel oli oma tantsupõrand, lastele oli oma diskoteek, sööklas oli avatud kohvik ning spordiharrastajatele toimusid spordisaalis huvitavad võistlused. Reet Kuke üritustel ei saanud osalemata jääda, see lihtsalt ei tulnud mõttessegi. Hiljem hakkasid ürituste korraldamise eest vastutajad vahetuma ning meil kadus huvi neist osa võtta. Koolipeod olid enamasti diskod, mis vahepeal ära keelati. Täna on meie kooli diskosaal peaaegu tühi”, meenutab Katrin Kiviselg.
Koolis tegutses mitmeid huvialaringe: malering, rahvatantsuringid (juhendas Urve Kilk), sega-, laste- ja mudilaskoor (Aadu Kukk ja Milvi Frolova).
Paljud kaisid muusika- ja kunstikoolis, osalesid peotantsus, tegelesid aktiivselt spordiga, loeti raamatuid, käidi teatris ja kontserdil. Paljude tüdrukute huvialaks oli käsitöö.
Meie koolil oli suhteid paljude koolidega nii Eestis kui ka väljaspool Eestit. Koolis tegutses rahvaste sõpruse klubi Karikakar, mille vahendusel suheldi teiste koolidega mujal NSV Liidus. Oldi kirjavahetuses, korraldati aastaid kuulsaks saanud rahvaste sõpruse festivale. Aastaid suhtlesime Outukumpu kooliga Soomest. Eestis olid kõige tihedamad sidemed Kullamaa Keskkooliga.
Kõrvuti õppimise ja klassivälise tegevusega osaleti aineolümpiaadidel. “Mina osalesin rahvusvahelisel vene keele olümpiaadil Kasahstanis, mida pean üheks oma eredamaks mälestuseks kooliajast,” mäletab Katrin Kiviselg.
Lisaks õpingutele ja kooliüritustel osalemisele püsivad paljudel vilistlastel tänini meeles eredad seigad koolielust. Kalev Põldsepp meenutab: “Vanasti algasid kõik õpikud ajaloolise ülevaatega, nii ka autoõpik. Autoõpetaja rääkis meile tolleaegse kodumaa autotööstusest ja neil aastail toodetud mudelitest. Tema keelevääratuse tõttu nimetas ta tolleaegset veoautot GAZ-51 Isamaa Avtoks. Siit sai õpetaja hüüdnimeks Isamaa Avto”.
Agne Jalakas mäletab südamlikku seika lõpukella päevast: “Kogu eluks on meelde jäänud see, kui lõpukellal sai esinetud ja südamest tulevaid sõnavõtte kuulatud. Nutsime meie ja meie õpetajad. Pärast lõpukella läksime Tuljakut lauldes meie linnaparki karuselliga sõitma valgetes põlvikutes, lühikestes seelikutes ja pükstes, nukud ja karud kaenlas. Mõni poiss ei pidanud paljuks mänguautot järel lohistada. Inimesed tulid akendele vaatama. See oli sügaval stagnaajal…”
Katrin Ernits lisab: “Meeles on see, kuidas viimasel kooli rahva-tantsupeol enne kooli lõpetamist õpetaja Urve Kilk igaühe meist isiklikult parimate soovide ja lahkete sõnadega ära saatis. Kuidas juba poole kontserdi peal pisarad silma kippusid ja õpetaja pöördumise lõpul peaaegu kogu rühm laval nuttis. See oli tõeliselt siiras hetk. Võib-olla just selle hetke pärast tegelen rahvatantsuga tänaseni.”
“Meelde on jäänud toredaid üritusi,” lisab Pille Piik. “Mulle meenub, kuidas me valmistusime põhikoolis ülekooliliseks massitantsukonkursiks. Me tahtsime väga võita. Palusime abi keskkooli vanemate klasside tüdrukutelt. Kadi aitas hea meelega ja me võitsime. Meelde on jäänud vastlasõidud Aa rannas ja Alajõel maitsva hernesupiga, esinemised nääripidudel 9. ja 10. klassis omaloominguliste näidenditega …”
Huvitavat materjali 80.-ndate aastate koolielust võib leida ka nn “komsomoli proþektori” seinalehest Siilik.
Keskkooli õpilaste poolt koostatud seinaleht ilmus ajavahemikul 1981-1987 ja selles on väga hästi iseloomustatud kooli üldist olukorda, õpilaste äpardusi ja naljaseiku, käitumist, õppetulemusi. Seda kõike on kajastatud positiivse alatooniga, sageli ka värssides.
Õpilaste käitumine on läbi aegade olnud kõikides koolides üsna tavaliseks probleemiks. Mis õpilastele võib tunduda õpilaslik, on õpetajatele täiesti vastuvõetamatu.
Paarkümmend aastat oli koolivorm kohustuslik. Mida arvasid sellest õpilased?
“Koolivorm – see tore asi,
seda kandmast ma ei väsi!
Hommikul ta selga ajan,
teisi riideid ma ei vaja.
Kui kätte jõuab puhketund,
siis magadeski näen tast und!”
Mõned asjad ei muutu kunagi – ka praegusel ajal käib raamatukoguhoidja kevadeti võlglasi taga ajamas. Ei aita siin kuidagi ka 2006-st aastast kehtestatud allkirjasüsteem, mis tähendab seda, et kõik õpilased peavad raamatu laenutamisel allkirja andma.
Üheks probleemiks Siilikus oli sööklakord.
“Oh seda meie kooli kallist kodi,
võistlus siin on läinud moodi.
Kohe, kui on käinud kell,
paneb söökla iga sell.
Suure hooga uksed lahti,
mõni mees saab vastu tahti!..
Need luuleread sümboliseerivad seda jubedat jooksmist, millega sööklasse mindi. Võrreldes vaadeldavate aastatega pole olukord muutunud. Põhikool mängib jätkuvalt toiduga ja keeldub enda järel koristamast. Kuna söögivahetunnid on kaasajal tehtud natuke lühemaks, ei jõuta mitte alati õigeaegselt söödud, mistõttu võib alljärgnev õpetaja ja õpilastevaheline dialoog sobida ka tänapäeva.
Priit ja Tiit hilinevad 15 minutit viiendasse tundi.
Õpetaja Jõumees: „Kus te olite?”
Priit: “Sööklas, olime korrapidajad.”
Õpetaja: “Miks te nii palju hilinesite?”
Tiit: “Aga täna olid kapsad.”
Õpetaja: “Ja mis siis?”
Tiit: “Kõik jätsid ju järele“
Õpetaja: “Ja kas teie sõite teiste toidud ära või?“
Iseloomulik oli ja on ka järgmine tsitaat kunagisest Siilikust:
“Supp sa laua alla kalla,
pärast aga otsas talla!
Teinekord siis ongi teada,
keda võrdlema peab seaga.”
Läbi aastate kipuvad kontrolltöödesse apsakad tulema, mis tunduvad kohati üsna naljakatena. Mõningad täiendused matemaatikas ja füüsikas:
- Silinder on kera, mille otsvaade on ümmargune ja külgvaade ristkülik.
- Sulamiseks nimetatakse sellist protsessi, kus ei kao, ega tule midagi juurde.
- Üks teadlane lasi tornist alla kukkuda kive, siis sai teada, et torn on kõver.
- Nimetage nõukogude väejuhte! Napoleon, Katariina Teine…
- Esimesed inimesed Maal olid kiviinimesed, karvased ja küürakad.
- Spartacuse ülestõus toimus siis, kui toimus võitlus gladiaatori ja lõvi vahel.
- Kleopatra kartis, et Caesari peetakse Senatiks.
Kilde kirjandusest:
- Kui Tatjana kalessi istus, tõstis voorimees taguotsa üles.
- Tooge näiteid isa Goriot üliarmastusest tütarde vastu. Isa oli andnud neile kõik, mis tal oli ja isegi selle, mida tal polnud.
Järeldus: Mõned asjad ei muutu kunagi. Vaatamata uuendustele jäävad mõnede õpilaste põhimõtted ikka samaks, olenemata sellest, et aeg on edasi läinud ja aastakümned vahetunud.
Kooli tuntumaid vilistlasi
Kooli ajaloo muuseumis olevas kroonikas, mis kannab pealkirja “Kooli tuntumaid vilistlasi 1949-tänaseni”, on kirjas, et aastate 1949 -2007 vahele mahub 59 lendu 2847 vilistlasega. Üle poole neist on omandanud kõrghariduse. Sellest olulisemakski võib pidada, et enamik neist on leidnud oma koha elus ning saavutanud positsiooni, mis teeb neid tuntuks kogu Eestimaal ja kaugemalgi. Uurimistööde koostamisel seisime tõsise küsimuse ees; kes nendest paljudest kuuluvad tuntuimate hulka? Lõpuks otsustasime:
- võtta vaatluse alla tunnustatud vilistlased varasematest lendudest
- anda lühike ülevaade neist, kelle tuntus on ulatunud Eestimaast kaugemale.
Sellest lähtuvalt valisime paljude hulgast just need 9 meie kooli lõpetanut.
Heino Kaljuste (18.11.25-28.07.89)
1949 1 lend
1945. aastal sattus Heino Kaljuste elama Kohtla-Järvele. Ta teenis siinses väeosas ,ja osales koos teiste ajateenijatega Kohtla-Järve – Leningradi gaasimagistraali ehitustöödel.
Parast sõda oli meie koolis nagu mujalgi Eestis suur puudus õpetajatest. Et tekkinud olukorda natukenegi leevendada, otsustas tollane direktor Aleksander Nõmtak õpetajatööst huvitatud ajateenijaid kooli tööle kutsuda. Noormeestele, kellel oli lõpetamata keskharidus, anti võimalus õppida keskkooli vanemates klassides, andes samal ajal algklassides tunde. Nii sai Heino Kaljustest õpetaja Kohtla-Järve 1. Keskkoolis. Õige pea sai algklassiõpetaja töö kõrval temast muusikaõpetaja ja koorijuht, kelle käe all hakkasid koolis tööle mitmed koorid ja orkester. Kui 1949. aasta kevadel lõpetas 1. lend, ulatati küpsustunnistus ka Heino Kaljustele. Pärast keskkooli lõpetamist jätkas ta oma haridusteed Tallinnas.
Heino Kaljustest sai tunnustatud koorijuht-pedagoog nii Eestis kui ka kaugemal.
Erich Kuus
1950 2. lend.
Peale keskkooli lõpetamist jätkas Erich Kuus õpinguid Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. 1966. aastal valmis kandidaaditöö, millega ta parandas röntgenkontrastaine omadusi ja täiustas maoröntgenuurimise meetodit. Ta tunnistati meditsiinikandidaadi vääriliseks. Doktoritöö kirjutamise käigus avastas ta uue uurimismeetodi, mis võimaldas maovähi varajase avastamise. Nimetatud uurimistöö andis doktorikraadi.
Erich Kuusi leiutised äratasid huvi ka rahvusvahelises meditsiinis, mis omakorda tõi kaasa esinemisi paljudes välisriikides, nagu – Islandil, Kreekas, Soomes jm. Aastast 1997 sai temast emeriitprofessor. Ta on arstiteaduse doktor, filosoofia doktor, Eesti Radioloogia Ühingu aupresident, Soome Radioloogia Seltsi liige. Praegu elab Erich Kuus Tartus
Enn Nurk (13.10.35-03.02.99)
1954 6. lend
Oma haridusteed jätkas Enn Nurk matemaatika-loodusteaduskonnas füüsika erialal Tartu ülikoolis, mille lõpetas 1959. aastal füüsikuna. Pärast ülikooli lõpetamist alustas ta oma kooliteenistust hoopis matemaatikõpetajana Vändra Gümnaasiumis, millest sai talle neljakümne aasta .jooksul teine kodu, elu sisu.
“Ta oli ihu ja hingega õpetaja, poolik töö nagu poolik teadminegi oli talle võõras. Enn Nurga ainetunnid olid alati tõsise töö tunnid, kus looderdamine ei saanud tulla mõttessegi. Tal ei olnud kombeks anda armu õpilastele ega iseendale. Tema tööaastate võrrandis oli vaid. üks suurus – töö”. Sellise hinnangu on andnud tema kolleegid. Ühiskondliku Pedagoogika Uurimisinstituudi aastate jooksul avaldas ta matemaatika-, didaktika- ja metoodikaalaseid töid ning esines lektorina, koostas matemaatika töövihikuid ja õpikuid.
Tema uurimisvaldkondadeks olid rühma- ja individualiseeritud iseseisev töö, probleemõppe, õpioskuste ja matemaatilise taseme mõõtmise probleemid.
Kõige kõrgemaks hinnanguks Enn Nurga tööle on see, et tema teaduslik pärand leiab rohket kasutamist õpetajate täienduskoolituses veel aastaid.
Urve Kilk
1955 7. lend
Kohtla-Järve 1. Keskkooli lõpetas Urve Kilk 1955. aastal ja läks Tartu Ülikooli eesti keelt ja kirjandust õppima. Tartus tantsis ta ülikooli rahvatantsurühmas. Pärast ülikooli lõpetamist 1960. aastal suunati ta eesti keele ja kirjanduse õpetajaks esialgu IV töölisnoorte keskkooli, hiljem Kohtla-Järve I Keskkooli.
Urve Kilk on olnud koolinoorte vabariikliku rahvatantsusektsiooni liige. Hea organisaatorina korraldas ta rahvatantsu I keskkoolis ja hiljem ka linnas. Tema juhendamisel alustasid koolis tegevust kolm tantsurühma: õpetajate naisrühm, neidude rühm ja segarühm. Seejärel hakkas ta Kohtla-Nõmme klubis juhendama laste ja neidude rühma ja Virulase naisrühma Kingissepa-nimelises kultuurimajas. Aastaid organiseeris ta Kohtla-Järve linna laulu- ja tantsupidusid, I keskkoolis sai tema eestvedamisel traditsiooniliseks igakevadine rahvatantsupidu. Hea sõnameistrina pani ta rahvaluule alusel kokku peostsenaariume. 1998. aasal omistas president Urve Kilgile IV klassi Valgetähe ordeni. 14. septembril 2006. aastal, tantsutaat Ullo Toomi sünniaastapäeval, valitsesid Tallinna raekoda rahvarõivais inimesed, kes olid kokku tulnud, et austada Urve Kilki, kelle teeneid eesti rahvatantsu ja eestluse ees üldse on raske ülehinnata.
Aili Paju
1957 9. lend
1957. aasta sügisel sai Aili Pajust Tartu Ülikooli arstiteaduskonna tudeng.1961. aastal lõpetas ta arstiteaduskonnas kehakultuuriosakonna ja 1968. aastal raviosakonna. Aili Pajust sai taastusravi ja hormonaalse regulatsiooni eriteadlane. Ajavahemikul 1975-1993 töötas ta Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas õppejõuna, alates 1979. aastast professorina. 1996. aastal sai temast meditsiinidoktor ning Üld- ja Molekulaarpatoloogia Instituudi juhtiv teadur.
Aili Paju teadustööde üheks keskseks teemaks on ravimtaimede mõju elundkondadele. Temast on saanud rahva poolt tunnustatud loodusravija.
Aili Paju ei teata mitte ainult oma eriala põhjalikult tundva teadlasena, vaid ka tunnustuse saanud kirjanikuna. Ta on kirjutanud, lühiromaani “Merkuuri tütar”, jutustuse “Teadjanaine”, mälestused. Betti Alverist “Betti, kibuvits õitseb”, “Aed ja mets kui apteek” jpm.
Villu Vane
1975 27. lend
Pärast keskkooli lõpetamist jätkas Villu Vane õpinguid Tallinna Polütehnilises Instituudis, kus omandas autoinseneri eriala. Pikka aega töötas ta Põhja politseiprefektuuri liiklusjärelvalve osakonna liiklustalituse vanemkomissarina. Tema ülesandeks oli suhelda avalikkusega ning kaitsta nii rahva kui ka politsei huve.
Oma tööd liikluspolitseis on Villu Vane alati väga tõsiselt võtnud. Selles võib veenduda temaga tehtud intervjuude põhjal. Tema arvates inimese mõjutamisel on politseil teatud roll. Liiklusjärelvalve mõte ja eesmärk on tekitada inimese jaoks oht vahele jääda. Võimalus vahele jääda peaks mõjuma, et inimene taltuks, et tal ei tekiks isu kõvemini gaasipedaali vajutada või jommis peaga rooli istuda.
Villu Vane on üks nendest inimestest, kes pidevalt valutab südant liikluses toimuva pärast. Meil ei ole ühiskondlikku küpsust ja soliidset käitumise joont. Villu Vane jaoks on selge, et ainult politseihirmuga ei saa inimest kasvatada ega sundida teda foori punast tuld jälgima. Et liiklusreeglitel on mõte ning et reeglite järgimine ja teistega arvestamine aitab säästa nii sinu enda kui ka teiste elusid…
Maris Lauri
1984 36. lend
Maris Lauri on lõpetanud Tartu Ülikooli majandusküberneetika erialal, majandusteaduste magister. Ta on töötanud analüütikuna Eesti Pangas ja Tallinna Pangas, alates 1998. aastast Hansapanga makro-analüütik. Oodatud ja sage esineja paljudel majandusseminaridel ning konverentsidel, temast on saanud üks autoriteetsemaid nn majandusilma ennustajaid Eestis. Kes on hea analüütik? Marise arvates hea analüütik peab kindlasti hästi tundma matemaatikat ja statistikat. Aga kuivikud analüütikuna töötada ei saa, sest see on sotsiaalteadus, see eeldab arusaamist ja tajumist, millised on parajasti ettevõtjate ja tarbijate meeleolud. Peab mõistma inimeste käitumisnüansside ja ühiskonna loogika tunnetamist.
Maris Lauri tunnustatakse kui ühte kõige laiemate kogemustega makroanalüütikut Eestis.
Renee Kelomees
1985 37. lend
Esimene katse jätkata õpinguid ERKI-s ebaõnnestus. Nõukogude sõjakomissariaat määras talle instituudi asemel 3 aastase vangistuse Vahemerel.
Pärast sõjaväeteenistust ründas Renee taraanipäise visadusega taas ERKI väravaid ja .. jälle edutult. Oma ebaõnnestumise põhjuseks pidas ta seda, et “mingi hipi tahtis poolsürreaalsete maalidega disainiosakonda saada.” Teisel katsel põrunud mees leidis end 1 aastase õppega Tallinna fotokoolist, mille lõpetas 3. järgu fotograafi paberitega. Alles kolmas katse õnnestus ja temast sai arvutigraafik, kes on Eestile tunnustust kogunud 2002. aastal Tallinnas toimunud Eurovisiooni lauluvõistluse üks disainereid, kelle graafilised pildid esinejate laule miljoneis Euroopa telekais ilmestasid. Renee Kelomehe loodud on peaaegu kõikide Eesti telekanalite hittide signatuurid ja arvutigraafika riigitelevisiooni “Pealtnägija” kolmemõõtmeline signatuur ja kujundus.
ETV arvutigraafik-kujundaja Renee Kelomees kujundab oma loominguga kahtlemata nii telesaateid kui ka vaataja kunstimeelt.
Üllar Saaremäe
1988 40. lend
Peale keskkooli lõpetamist jätkas Üllar õpinguid Tallinna Konservatooriumi Lavakunstikateedris. “Lavaka esimesel kursusel tahtsin mängida kõiki peaosi, läbi viia kõiki missivalimisi ja anda Meie Meelele esimesena intervjuu. Kalju Komissarov ütles, et olen üks edevamaid üliõpilasi. Endale ma seda siis veel tunnistada ei julgenud”, on ta hiljem öelnud. 1992. aastal sai temast Ugala, teatri näitleja, kus ta lavastas esimest korda enda näidendi 1995. aastal. Juba 1992. aastal sai ta Voldemar Panso nimelise näitlejapreemia osatäitmiste eest diplomietendustel “Keiser Nero eraelu”, “Mee maik” ja “Jumalad lahkuvad maalt” 1996. aastal sai Üllar Saaremäe Rakvere teatri peanäitejuhiks. Tema tähtsamad osad on olnud etendustel “Salakavalus ja armastus”, “Surnud liblikate tants”, “Krahv Monte Cristo” jt. 2000. aastal sai ta Ants Lauteri nimelise preemia ja 2001. aastal Kultuurkapitali aastapreemia.
Üllar Saaremäe on oma kolleegide seas väga austatud mees. Tema kolleeg Indrek Saar on iseloomustanud Üllar Saaremäed järgmiselt: “Üllar on ürgandekas, kadestamisväärselt kiire reaktsiooniga ja lapsemeelne – suurepärased eeldused näitlejale. Iga lisanduv eluaasta annab talle juurde sügavust nii looja kui inimesena”.
Tutvudes nimetatud vilistlastega sai selgeks kaks tõsiasja:
- nende isiksuse määras see mida ja kui palju nad õppides omaks võtsid. Hariduse omandamise käigus töötasid nad enda jaoks välja käitumismudelid, millega panid aluse aktiivsele eluhoiakule, väärtustasid oma mina. Nende elu aluseks oli töö.
- nad lähtusid Eesti suurmehe Johan Laidoneri poolt öeldust: “Kool ei tee kedagi suureks. Ta annab vaid relvad neile, kes tahavad ja suudavad võidelda elu võitlust, ta näitab rada, mida tuleb käia.”
Kõike seda võiksid ja peaksid ka kaasaegsed õpilased meeles pidama,
Traditsioonide osa kooli elus
Meie koolil on hulgaliselt huvitavaid traditsioone – kõik ei mahtunud kooli koduleheküljele. Kooli kroonikates on jäädvustatud aabitsapeod, pidulikud lõpukellad, matemaatika- ja emakeele-päevad, temaatiliste õhtute korraldamine, vanapaberi kogumine jpm. Meenutame vaid kõige tähtsamaid, mis annavad vastuse järgmistele küsimustele:
- kuidas kool suutis vaatamata ideoloogilis-poliitilisele surutisele säilitada eesti rahvusele ja koolile omaseid traditsioone,
- millist osa etendavad traditsioonid õpilaste väärtushinnangute kujundamisel,
- kuivõrd on traditsioonid kaasa aidanud oma kooli tunde tugevnemisele.
Kuna tegemist on suhteliselt pikaajalise perioodiga (1971-2007), siis jaotasime mälestused kolme rühma
- nõukogudeaegsed traditsioonid,
- kooli ajalugu (1971-2007) läbivad traditsioonid,
- taasiseseisvuse aastate traditsioonid.
1978 aastal pandi alus Klementi-nimeliste pioneerimalevate sõprusringile. Töö ühise nimikangelasega pakkus palju võimalusi ja eriti populaarseks said nimeliste malevate kokkutulekud.
Mälestuste kogumi sel vestlesime endiste pioneeride, meie kooli praeguste õpetajatega, ja palusime neil vastata küsimusele, mida andsid teile pioneeriaastad? “Kuna need aastad moodustasid meie kooliaja kõige tegusama ja aktiivsema osa, siis andsid nad meile muidugi palju: tegutsemistahet, aktiivsust, oma kooli tunnet, klassikaaslaste arvestamisoskust. Ei lugenudki see, et kandsime punast kaelarätti, see käis lihtsalt ajaga kaasas. Tähtis oli see, et meil oli tegevust ja soovi tegutseda. See kõik aga ju soodustabki isiksuse arengut ja kujunemist.” (Mai Teetlok).
Renna Milva lisab: “Pioneeriaastad andsid meile palju põnevaid üritusi, hulgaliselt kirjasõpru, klassidevahelisi võistlusi, tugevdasid meie ühtsustunnet“.
Kaire Jõe mälestustest loeme “Nendest aastatest on kujunenud ka olulisemad tõekspidamised elus: me vastutame alati ja igal pool oma tegude ja tegematajätmiste eest, inimene meie kõrval on eriline väärtus, kui annad sõna, siis pea seda.”
Meie kooli pioneerimalevat ja vanempioneerijuhti Reet Kukke peeti vabariigis üheks paremaks. Juba 1978. aastal kanti meie pioneerimaleva nimi tubli ja aktiivse töö eest ENSV auraamatusse.
Üheks oodatumaks klassiväliseks ürituseks olid aastaid klassidevahelised liikumisrühmade- ja massitantsu konkursid. Et meie kooli liikumisrühmad olid 70.-80. aastatel väga head, seda tõendab “Eesti NSV Ametiühingute Nõukogu Kunstilise Isetegevuse Maja poolt väljastatud diplom 19. mail 1979. aastal Tallinnas. Diplomil on read: “Kohtla-Järve 1. Keskkooli liikumisrühmale, kes saavutas üldhariduskoolide, kooliväliste lasteasutuste ja klubiliste asutuste õpilaste koreograafiaringide ülevabariigilisel ülevaatusel I koha”. Võidukasse rühma kuulusid Tiiu Haljaste, Tiina Jõgi, Erika Innos, Küllike Kämara, Avo Moldau, Arno Komosko. Osa neist tegelevad tänaseni tantsuõpetajatena.
Paralleelselt liikumisrühmade konkursiga, tegutsesid aktiivselt ka nooremad õpilased. Meie kool oli ainuke linnas kus sellised konkursid toimusid. Esineda tuli kogu klassil, sest klassi au on ju kõikide ühine mure.
Millega seletada selleaegsete õpilaste suurt aktiivsust? Arvame, et vastus peitub isetegemise rõõmus. Siis ei oodatud klassijuhatajalt koolielu huvitavaks muutmist, siis tehti ise. Õmmeldi tantsukostüümid, õpiti kavad, muretseti saatemuusika, komnoored juhendasid pioneere. Klassijuhataja osa piirdus sageli vaid nõuandmises.
1970. aastate II poolel kutsus ELKNÜ Keskkomitee ja Eesti TV Noortestuudio üldhariduslikke keskkoole, kutsekoole ja keskeriõppeasutusi osa võtma televõistlusmängust Turniir. Meie kooli esindus osales televõistlusmängus esmakordselt 1978./79. õppeaastal. Järgmise õppeaasta telemängus saavutas võidu meie kooli võistkond. Võitjate nimed on jäädvustatud sama aasta kooli kroonikas.
Peale klassi ja kooliväliste ürituste pidi olema selleaegse koolielu lahutamatuks osaks õpilaste internatsionalistlik kasvatamine, tihedate sõprussidemete loomine Nõukogude Liidu rahvastega.
1977. aastal rajati õpetaja Elfriede Salmistu juhendamisel koolis rahvaste sõpruse klubi Karikakar.
Õige pea leiti ka sõpruskoolid teistest liiduvabariikidest. 1981. aastal hakkas õpetaja Veera Sibrik juhendama klubi tööd.80.-sse aastatesse jäävad ka sõprusfestivalid. Üle kahe aasta võtsime vastu külalisi oma koolis. Sama vastutusrikas, kui festivali korraldamine oli ka Eestimaa esindamine teistes liiduvabariikides. Nende aastate kroonikates on hulgaliselt sissekandeid toimunud sõpruskohtumistest, huvitavatest ekskursioonidest, oma maa .ja kultuuri tutvustavatest üritustest. Paljud külalised said siin nähtu ja kuuldu põhjal Eestist objektiivse pildi. Seegi oli festivali eesmark. Kutsutud olid ka meie linna vene õppekeelega koolide esindajad. Nende osalemine piirdus tavaliselt vaid festivalide piduliku avamisega.
1988./89. õppeaasta kooli kroonikas on kirjas, et seekord oli meile külla sõitnud 10 delegatsiooni, kokku 147 külalist: lätlased, leedulased, moldovlased, ungarlased Taga-Karpaatiast, kasahhid, usbekid, külalised Leningradist ja Volgogradist. Kui varasematel kordadel kippusid selle üritusega kaasnenud kehtiva ideoloogia kohustuslikud elemendid ülekaalu võtma, siis seekordsel festivalil suutsime luua vaba ja sundimatu õhkkonna. Sellest üritusest kujunes erirahvustest noorte inimeste sõpruspidu, millest kirjutati vabariiklikes ajalehtedes veel nädalaid hiljem.
Kõik oli kena kuni lõpudiskoni. Sel õhtul piiras kooli poolsada kohalikku vene noorukit. See jäi meie koolis viimaseks sõprusfestivaliks. Ka ajad olid muutunud – juba eelmise aasta 16. novembril toimunud ENSV Ülemnõukogu erakorralisel istungjärgul võeti vastu suveräänsusdeklaratsioon. Eesti otsustas välja astuda vennalikust liidust.
80. aastate keskpaiku pandi alus veel ühele ilusale traditsioonile – kõnekooride konkursile. 1985. aastal oli konkursi üldteemaks “Kodust algab kodumaa.”
XI c klassi kõnekoor valis oma etteaste aluseks Hando Runneli luuletsükli “Ilus maa”. Valikut põhjendati nii: “Runneli värsid kõnelevad lihtsalt ja siiralt oma maast ja rahvast, tema muredest, lootustest.” Esinemisel kasutati Rein Rannapi kandaati “Ilus maa”. Kui Eesti NSV Haridusministeerium korraldas 1985. aasta märtsis sõnakunstiringide ülevaatuse Tallinnas, otsustas kool ülevaatusele saata XI C klassi kõnekoori. Ja kool ei eksinud, ülevaatuselt toodi esikoht.
Üheks meie kooli vanimatest traditsioonidest on kahtlemata kooli rahvatantsupeod, mis on alguse saanud .juba 1975. aastal. Rahvatants on meie koolis siiani au sees ning kogu aeg on rahvatantsijate ees juhendajana seisnud õpetaja Urve Kilk. Uues majas uues kollektiivis sai tantsuharrastus veelgi suurema hoo. Senisest kindlamalt jätkas ka õpetajate rahvatantsurühm.
1975. aastal saadi vabariiklikul võistutantsimisel laureaadinimetuse, 1976. aastal esines rühm kahel korral Kesktelevisiooni saates 1977. saavutas vabariigi naisrühmade seas III koha ning 1979. aastal andis mitu kontserti Soome Vabariigi Outokumpu linnas.
Alates 1976. aastast viidi läbi klassidevahelisi tantsukonkursse. Esimene rahvatantsukonkurss meelitas kohale uskumatult suurel hulgal pealtvaatajaid. Selle ala uudsus haaras ja nakatas koolis valmisid igal aastal uued esinemiskavad, kusjuures nii kavad kui ka kostüümid tuli esinejatel endil välja mõelda ja valmistada. Kulminatsiooniks oli 1979. aastal vabariikliku ülevaatuse esikoht. Rühmas tantsisid neli neidu ja kaks noormeest. Kolm nendest, Tiiu Haljaste, Erika Innos ja Avo Moldau, lõpetasid Pedagoogikaülikooli tantsujuhtimise erialal.
Murranguliseks kujunesid teatud mõttes 1980-dad aastad. 1981-1982 hakkas koolis tegutsema kaks c-segarühma. Kooli komsomolikomitee otsustas võtta klassidevahelise sotsialistliku võistluse alaks ka segarahvatantsurühmade konkursi.
„21. novembril 1981 olime kõik uudse sündmuse tunnistajaks: esimest korda kogu meie kooli ajaloos toimus klassidevaheline segarahvatantsurühmade konkurss”, kirjutatakse komsomoli a/o kroonikas. “Tore oli vaadata, kuidas üle saja noore kaunites rahvariietes tantsu keerutasid. Iga tantsurühm pidi välja panema vähemalt neli paari ning esitama kaks tantsu: kohustusliku Marupolka ja vabalt valitud tantsu.” Rahvatantsijate võistlus sai traditsiooniks ja neid peeti kuni 1991. aastani.
1982. aasta kevadel hakati vabariigis korraldama koolinoorte c-segarühmade võistutantsimist.
1985 aasta kevadel esines vabariiklikul võistutantsimisel edukalt kooli abiturientidest koosnev rahvatantsurühm, kes sai III koha ja laureaadinimetuse.
Suurejoonelisemalt on peetud kooli rahvatantsu juubelipidusid. 25. peol 1991 esinesid omaette kontserdiga meie vilistlastest tantsujuhtide rühmad: Eve Noormetsa lapsed Viljandist, Malle Kase noored Raplast, Maire Raudveri Kuressaare 2. Keskkooli rühm ja Tiina Graubergi lapsed Kohtla-Nõmmelt. Kontsert toimus Kultuurimajas. 6. mail 2006 tähistasime juba 40-ndat juubelipidu.
Rahvatantsu viljelemise kõrval on aastate vältel olulist osa etendanud meie koolis näitemänguga tegelemine. Eriti hoogne oli näiteringi tegevus 70. aastate lõpul ja 80. aastatel.
Neil aastail seisis näitemängu tegemise ees juhendajana õpetaja Virve Galkina. Hilisematel aastatel tegelesid koolis näiteringide juhendamisega emakeele ja kirjanduse õpetajad Märge Guljavin ja Ilme Hallik. Kooli vilistlase Sirje Noorsalu juhendamisel korraldati mitmeid huvitavaid luuleõhtusid. Meeldivad olid luulekavad “Raudtee lill” ja “Teiselpoolkäija”.
Kooli ajalugu läbivaks traditsiooniks on kahtlemata iga–aastane õpetajate päeva tähistamine.
1982./83. õppeaasta komsomoli a/o kroonikast leidsime kirjutise õpetajate nädalast. Nädal algas lühikirjandiga “Kui mina oleksin õpetaja”, kooli staadionil toimus õpetajate ja õpilaste vaheline pendelteatejooks, spordisaalis võrkpallimatð. Õpetajate nädala üritused kulmineerusid laupäeval, mil abiturientidel oli võimalus proovida õpetajaametit ( siis oli laupäev tööpäev ) ja õpetajatel lubati koolipinki istuda. Nädal lõppes aktusega, kus “ajutine valitsus” andis koolis võimu tagasi. Õpetajate nädal, aga eriti just õpetajate päev, aitas kindlasti õpilaste hulgas propageerida rasket, kuid tänuväärset elukutset.
Meeldivaks traditsiooniks võib pidada ka sõprussuhteid Kummun Kouluga Outokumpu linnast. 1979. aasta augustikuus olid outokumpulased võõrustajateks meie õpetajatest rahvatantsijatele ja lauljatele, järgmisel kevadel korraldas meile vastukülaskäigu Outokumpu õpetajate segakoor. 1987. aasta aprillikuus viibis meie kooli õpilaste delegatsioon esmakordselt Kohtla-Järve sõpruslinnas Outokumpus. Järgmisel aastal olid põhjanaabrid meil külas. 17.-31. märtsini 2000 viibis Outokumpu linna Kummun Koulus külaskäigul meie 54 liikmeline delegatsioon.
Tutvuti kooliga, külastati ainekabinette ja õppetunde, imetleti kooli rockansambli esinemist ja tantsutüdrukuid, kes ka külalistele tantsutunni korraldasid, külastati vana vasekaevandust ja kaevandusmuuseumi.
Meie õpilased jäid reisi ja vastuvõtuga väga rahule ja lootsid, et kahe kooli kauaaegne koostöö jätkub ka edaspidi. Tegelikult kujunes olukord hoopis vastupidiseks ootustele ja 2001. aasta kevadel lõppesid Outokumpu kooliga suhted.
Taasiseseisvumise aastate traditsioonidele pandi alus 1989. aasta veebruaris kui koolis tähistati esmakordselt iseseisvuspäeva. Kooli õues lehvis trikoloor, aulas toimusid pidulikud aktused. Pool sajandit keelustatud sinimustvalge ja iseseisvuspäeva tähistamine võitsid eluõiguse.
Iseseisvuspäeva tähistamine koolis pole mitte ainult traditsioon, vaid see on ka üks võimalustest teadvustada õpilastele selle tähtpäeva aialoolist tausta.. Kuidas seda on tehtud meie koolis, annavad kõige parema ülevaate kroonikates olevad ülestähendused. Eesti Vabariigi 80. aastapäeva tähistati ajaloonädalaga, mille raames toimus kodunädal alaklassidele: kirjutati luuletusi sõbrast ja kodust, osaleti teatripäeval, korraldati jalutuskäik oma kodulinnas, võeti osa spordipäevast deviisi all “Eestile on vaja terveid lapsi”, õpilased valmistasid ette kollaaþe teemal rukkilill, rahvuslill, leivalill.
Tehtud töödest korraldasime näituse kooli muuseumis, parimate autorite töödega kaunistasime kooliruume. 5.-6. klasside õpilased lahendasid ristsõnu “Tunne oma kodumaa ajalugu”.
Ajaloonädal lõppes õpilaskonverentsiga. Teemad olid valitud eesmärgiga süvendada õpilaste teadmisi Eesti riigi ajaloost. Kõik esinejad olid X B klassist ja neid juhendas ajalooõpetaja Pille Piik.
Lisateavet eestlaste võitlusest iseseisvuse eest on andnud ka muuseumi tunnid kooli ajaloo muuseumis. Näiteks 2003. aasta veebruaris oli võimalik tutvuda fotonäitusega “Eesti tee vabadusele“
Riigikogu asespiikri Tunne Kelami väljapanek tutvustas Eestis toimunud tähtsamaid ajaloosündmusi aastail 1988-1990, mis aitasid, eestlasi üleminekuteel Nõukogude Liidu provintsist iseseisva vabariigi taastamisele. Õpilased hindasid näitust huvitavaks ja vajalikuks.
Meie koolis on veel üks ilus traditsioon, millel on kahtlemata suur kasvatuslik tähtsus. 1998./99. õppeaasta kroonikas on kirjas; “Juba 1996. aastast alates korraldab direktor Sirje Jõemaa Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamise raames õpilasesindusele ja õpetajatele kooli ajaloo muuseumis vastuvõtu.
Oma klassi esindajad vastuvõtule valivad õpilased ise. Sinna pääseb klassist vaid üks – kõige tublim, kõige korrektsema käitumisega. On loomulik, et vastuvõtule pääsemine on tunnustus ja ühtlasi stiimul saada paremaks nii õppimises kui käitumises. Sel aastal oli vastuvõtul külalisena ka EV Riigikogu aseesimees Tunne Kelam.
Huvi tundmisele oma kooli ajaloo vastu on suuresti kaasa aidanud kooli aupäeva tähistamine 1. oktoobril. Kooliküla algkooli kroonikas on arhiiviteatis, milles on kirjas, et 1937. aasta novembrikuus kooli õppenõukogu ettepanekul kinnitati ametlikuks kooli asutamise päevaks 1. oktoober, mida kavatsetakse hakata igal aastal pidulikult tähistama. Alles poole sajandi möödumisel sai 1. oktoober meie kooli ajaloos taas oluliseks tähtpäevaks.
Igal koolil on oma ajalugu ja traditsioonid, paremad neist pärandatakse edasi põlvest põlve. Selle tagatiseks on oma kooli ajaloo hea tundmine. Sellele aitavad kaasa koolis korraldatavad juubeliaastapäevade tähistamisele pühendatud ajalookonverentsid – 1997, 2002.ja 2007. aastal. Konverentsiks koostatud ettekanded sisaldavad vilistlaste mälestusi oma õpingute ajast. Meie säilitame neid kooli ajaloo muuseumis ja need on kättesaadavad kõigile huvilistele.
Kooli arvates on viimaste aastate üheks kaunimaks traditsiooniks klassi kokkutulekud, mis on pühendatud keskkooli lõpetamise 50. aastapaevale. Selle tava algatajaks olid 1949. aastal I lennu lõpetanud. Nende eeskujule järgnes II, III, VII, VIII ja IX lend. Igal juunikuul kogunetakse kooli muuseumis samal kuupäeval, kui toimub gümnaasiumi lõpuaktus. Kokkusaamisel meenutatakse oma kooliaega, uuritakse muuseumis talletatud aastatetaguseid pilte, tutvutakse kooli ajalooga, õnnitletakse värskeid lõpetajaid.
1956. aasta VIII lennu lõpetanud Tiit Pärnik soovis 2006. aasta lõpuaktusel noortele “meeletut tahtmist midagi ära teha ja palju häid sõpru, kellega, ehitada Kalevipoja eeskujul oma Lennuk sõiduks heitlikel elumere lainetel” ja veel, lisas ta “kui saatus on teid viinud kaugele kodumaast, tulge ikka tagasi, sest paremat, kui Eestimaa, pole olemas”.
Kooli jaoks on sellised kokkutulekud ääretult olulised, kuna nendest jäävad fotod, mälestused, mis rikastavad kooli ajalugu. Traditsioonid etendavad tähtsat osa kooli elus, nad annavad koolile näo ja värvi. Meie kooli aastatepikkused tavad on kahtlemata aidanud säilitada eestlust koolis, süvendada austust kooli vastu, õppida tundma oma kooli, ajalugu ,ja selle kaudu tugevdada oma kooli tunnet.
Tänu vilistlaste mälestustele on meil ülevaade oma kooli ajaloost tema eksisteerimise algusest 1922 kuni tänaseni.
Täname kõiki, kel oli aega ja tahtmist oma mälestusi teistega jagada.
Kooli ajaloo muuseum
Kooli 1984./85. õppeaasta kroonikaraamatus on kirjas: „Väikesi tegusid võib unustada, suuri mitte.
Minevikku aitavad paremini mõista muuseumid, nüüdsest ka Kohtla-Järve 1. Keskkooli oma.”
Muuseumi alguseks on märgitud 15. mai 1985.
Siis kandis muuseum nime Lahingukuulsuse tuba ja selle rajamise algatajaks oli kooli ajalooõpetaja Helle Ruusmaa. „Ekspositsiooni võib tinglikult jaotada kolme ossa: Suure Isamaasõja, kodulinna ja oma kooli ajalugu. Väljas on dokumendid, fotod, esemed vennasvabariikidest kooli rahvaste sõpruse klubile saadetud kingitused. Ekspositsiooni kokku pannes oli meeldivaid üllatusi. Näiteks ühe vana maja pööningult leiti fotod 20-ndate aastate Kohtla-Järvest,” rääkis õpetaja Ruusmaa.Pärast restaureerimist said need unikaalsed fotod koha meie kooli ajalootoas.
Kui lahingukuulsuse toa asutanud ajalooõpetaja Helle Ruusmaa kolm aastat hiljem koolist lapsepuhkusele läks, jäi tuba mõneks ajaks peremeheta. Õige pea mõistsime, et selline tuba ennast ei õigusta. Sõjasündmused jäävad rahuaja lastest liiga kaugele, liiati puudus perspektiiv olemasolevat väljapanekut laiendada. Siis otsustasimegi hakata kooli ajalugu uurima. 22. märtsil 1988 avasime Lahingukuulsuse toas uue väljapaneku, millega koos muutus senine nimetus kooli ajalootoaks, hiljem kooli muuseumiks.
Kooli ajaloo muuseumi eesmärgiks sai:
- koguda ja süstematiseerida materjale kooli ajaloost,
- kasutada vilistlaste abi mälestuste jäädvustamisel ja kooli ajaloo uurimisel,
- tutvustada kooli ja linna ajalugu õpilastele ja teistele huvilistele, korraldada näitusi,
- juhendada õpilastest kodu-uurijaid,
- kujundada õpilaste väärtushinnanguid, õpetada mõistma kultuuriväärtusi,
- tuua õpilased arusaamisele,et me kõik elame ajaloos ja meist kõigist jääb jälg ajalukku.
29. novembril 1993. aastal sai muuseumi asukohaks endine raamatukogu ruum. Avaram ruum andis laiemad võimalused muuseumi õpilaskesksemaks muutmisel.
Põhilisteks huvilisteks muuseumis toimuva vastu on ennekõike oma kooli õpilased ja vilistlased, kuid külalisi on olnud ka kaugemalt. Õpilastest giidid on kooli ajalugu tutvustanud külalitele Saksamaalt Nordersdedtist ja sõpruskoolile Outokumpust, üliõpilastele Oslost ja Stockholmist, õpetajatele Leedust, Lätist, Taanist ja Suur-Novgorodist, RSK-aegadest õpilasdelegatsioonidele Taga-Karpaatiast, Lätist, Leedust, Moldovast, Ukrainast, Moskvast, Usbekistanist jm.
Kooli muuseumi üheks eesmärgiks on läbi aastate olnud näituste ja muuseumitundide korraldamine, mis aitavad äratada huvi kultuuri, ajalooliste sündmuste ja oma kooli ajaloo tundmise vastu.
Näitusega „Eduard Viiralt – 100” tähistasime Eesti tuntud graafiku 100-ndat sünniaastapäeva. Näitusel olid väljas autori graafiliste lehtede reproduktsioonid tema tähtsamatest töödest. Paralleelselt tööde tutvustamisega rääkisime tema tööde tähtsusest meie kultuuris, õpilased said lühiülevaate autori elukäigust, elust Pariisis ja koduigatsusest.
Huvitavaks kujunes näitus „Kalju Suur ja tema fotod”, mille raames korraldasime viktoriini „Tunne meie kultuuritegelasi”. Fotodel oli jäädvustatud 56 nummerdatud meie vabariigi kultuuritegelast. Raido (4.C) tundis ära 21 õiget ja Kaire (11.A) 43. Ka õpetajad testisid oma kultuurialaseid teadmisi.
1999./2000. õppeaasta kroonikas om kirjas, et 1. detsembril avasime oma kooli ajaloo muuseumis näituse „80 aastat eestikeelset Tarti Ülikooli” Näituse eesmärgiks oli tutvustada alma mater’i 367 aastast ajalugu üldse, kuid erilist tähelepanu pöörasime eestikeelse ülikooli asutamisele 1919. aasta 1. detsembril. Meie kooli 46-st õpetajast oli Tartu Ülikooli vilistlasi 21. Õpilaste ettepanekul koostasime näituse kaheosalisena: esimene osa tutvustas ülikooli ajalugu, teine osa oli kokku pandud õpetajate-vilistlaste tudengiaegsetest fotodest. Õpilaste huvi väljapaneku vastu oli suur.
Näitus „Rahvad meie kõrval” oli pühendatud hõimunädalale. Kooli muuseumis on hulgaliselt erinevate rahvuste rahvariides nukkusid. värvilisi pilte , kingitusi aastatetagustest sõprusfestivalidest. Nii saime meie hõimurahvaid esindama ungari, karjala, soome, komi, udmurdi nukud, üldse oli näitusel väljas45 rahvariides nukku, kokku 17 rahvuse esindajat.
23. veebruaril 1999 toimusid vabariigi 81. aastapäevale pühendatud pidulikud aktused, kus päevakohase sõnavõtuga esines meile külla sõitnud Eesti vabariigi Riigikogu esimees Tunne Kelam. Samal päeval korraldas kooli direktor Sirje Jõemaa õpilaste esindusele ja õpetajatele traditsioonilise vastuvõtu kooli muuseumis.
Kooli arvates on viimaste aastate üheks kauneimaks tavaks klassi kokkutulekud., mis on pühendatud keskkooli lõpetamise 50. aastapäevale. Selle ilusa traditsiooni algatajaks olid 1949. aastal I lennu lõpetanud. Igal juunikuul kogunetakse kooli muuseumis samal kuupäeval, kui toimub gümnaasiumi lõpuaktus. Kokkusaamisel meenutatakse oma kooliaega, uuritakse muuseumis talletatud aastatetaguseid pilte, tutvutakse kooli ajalooga, õnnitletakse värskeid lõpetajaid.
I lennu eeskujule on järgnenud II, III, VII, VIII ja IX lend. Need on alati oodatud ja toredad kohtumised, mis aitavad tugevdada sidet oma kooli vilistlastega, täiendada muuseumis olevat fototeeki.
Igal aastal aprillikuus korraldame muuseumis näituse teemal „Abituurium läbi aastate”. Väljapaneku koostamisel kasutame kroonikates olevaid fotosid I kuni XII klassini.
Õpetaja Reet Kuke ( 2.A) ja Renna Milva (2. C) lapsed alustasid muuseumitundi ajakohase luulepõimiku ja lauluga.
Vabariigi 85. aastapäeva auks korraldasime muuseumis Tunne Kelami fotode näituse „Eesti tee vabadusele”. Autor esitas oma väljapanekul olulisi momente Eesti dramaatilisel üleminekuteel Nõukogude Liidu provintsist iseseisva Eesti Vabariigi taastamisele ajavahemikul 1988 – 1990.
Näitust külastas 381 õpilast koos klassijuhatajatega. Näitust ja muuseumitunde hindasid õpilased huvitavaks ja vajalikuks.
Näitus „Eesti Vabariigi vapi saamislugu” sai kaheosaline:
- lühike ajalooline taust vapi saamiseks korraldatud konkurssidest a. 1919-1925,
- Eesti iseseisvuspäeva tähistamine koolis läbi aastate.
Õpilased külastasid näitust meelsasti ja mulle tundus, et nad said lisa ajalootunnis saadud teadmistele.
Igal koolil on oma ajalugu. Oma kooli ajalugu võime tänasest mõõta 88 aastaga. Need aastad peidavad endas palju erinevaid traditsioone, millest üks tähtsamaid on kooli juubeli tähistamine.
Kui 1997. aastal valmistasime ette kooli 75. juubeli tähistamist, otsustasime ajaloo konverentsil käsitletavad teemad pühendada Kohtla-Järve kaevanduse algkoolile. Järgmisel, so 80. aastapäeval, meenutasime oma uurimistöödes aastaid 1939-1971. 2007. aastal toimunud konverentsil rääkisime Katse tänava majas käidud ajast. 1. septebril möödus 36 aastat siia majja tulekust. Konverentsiks koostatud ettekanded tuginesid peamiselt vilistlaste mälestustele. Mälestusi kasutasid õpilasted kooli ajaloost uurimistööde koostamisel. Täna on meil olemas ülevaade oma kooli ajaloost 1922. aastast kuni tänaseni.
Suur tänu kõigile, kes aja maha võtsid ja olid nõus oma mlestused kirja panema ning neid meiega jagama. Kõik teie abiga kirjapandu on kooli ajaloo muuseumis ja on kättesaadav kõigile huvilistele.
Kooli kroonikatest leiame mitmete tuntud inimeste nimed, nagu Robert Frazure (kunagine USA suursaadik Eestis), Mart Laar, Marju Lauristin, Igor Gräzin (EV Riigikogust), Tunne Kelam (Euroopa Parlamendist), Andrus Ansip (peaminister), Urmas Paet (väisminister), Tõnis Lukas (haridusminister). Külalisteraamatust võib leida sissekandeid EV presidendi Toomas Hendrik Ilvese ja Riigikogu esimehe Ene Ergma allkirjaga.
Oma visiiti koolis alustas peaminister Andrus Ansip kooli muuseumist. Seal tutvustas ta Eesti Vabariigi 90-ndale juubelile pühendatud väljapanekuga „Eesti lipu ajaloost” andis positiivse hinnangu tehtule ja tegi sissekande külalisteraamatusse.
Käesoleva aasta 5. märtsil toimus EV Riigikogu teabepäev Ida-Virumaal. Teabepäeva raames külastasid riigikogu saadikud eesotsas Ene Ergmaga ka meie kooli. Muuseumis andis koolist külalistele lühikese ülevaate direktor Kalmer Puul.
Täna julgeme väita, et kooli ajaloo muuseum on ennast igati õigustanud. Selle rajamine sai teoks tänu paljudele toetajatele:
- kooli juhtkond, kes mõistis selle olemasolu vajadust,
- Arthur Ruusmaa (selleaegne Põlevkivimuuseumi direkor), kes muretses esimesed pildid kooli varasematest aastatest,
- alati abivalmis kolleegid Helle Ruusmaa ja Pille Piik,
- vilistlased, kes olid nõus oma mälestused kirja panema ning neid meiega jagama,
- õpilastest uurimistööde koostajad,
- õppealajuhatajad,
- majandusjuhataja Anu Masing ja kooli sekretär Anne Mägi, kes on olnud abiks igapäevaste probleemide lahendamisel,
- koolijuhid, kes mõistavad vajadust toetada muuseumi materiaalselt,
- fotograafid Andres Mikkor, Arvo Lekk, Reet Kukk jt.
Kooli ajaloo muuseum arvudes seisuga 1. juuli 2014:
- 11167 fotot kooli ja linna ajaloost,
- 943 väljalõiget ajakirjandusest,
- 974 eset, neist 205 kooli kroonikaraamatut,
- 26626 registreeritud oma kooli õpilast, 4075 külalist väljastpoolt kooli,
- 86 temaatilist näitust koos 1100 muuseumitunniga,
- 57 uurimistööd, neist 15 kooli ajaloost,
- 51 temaatilist mappi,
- 29 videot,
- 5 konverentsi korraldamine kooli aastapäevade tähistamiseks.
- Ajalooraamatu “Kohtla-Järve esimese kooli lugu 1922 – 2012” koostamine,
Arvame, et muuseumi on vaja ennekõike koolile endale, sest muuseum hoiab järjepidevust, sidet erinevate põlvkondade vahel ja on pärandi hoidja.
Ülevaate kooli ajaloomuuseumist koostas muuseumi õpetaja Elga Lekk (1988 – 2014) 1.07.2014
