soo
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 „Nüüd rabad sulavad lahti 
ja rõskust auravad ööd.
Kuula lindude kisavat jahti,
vaata punavat ehavööd.“
 
 
 
 
 
 
Seda August Sanga luuletust lugedes tekib hinge nukker tunne. On see igatsus? Kustumatu lootus? Või lihtsalt sügav rahu, mille loodus oma valju vaikimisega meile kingib. 11. klass veendus, et rabal on tõepoolest hinge puhastav mõju.
 
soo33. oktoobri hommikul oli Kohtla- Järve täis noori seenelisi. Ilmselt jäigi linnaelanikele selline mulje, kuid kummikutes, dressipükstes ja kilejopedes õpilased rühkisid hoopis hoogsalt Järve Gümnaasiumi poole. Kooli ees ootas meid buss, kuhu joosti ülehelikiirusel paremaid kohti võtma. Algul viis bussijuht klassi Kohtla- Nõmmele, seal tuli peale giid ja koos temaga kotitäis veidraid lestataolisi jalavarjusid. Bussisõit läks kiiresti ning kahekümne minuti pärast olimegi Hiiesoos.
 
Kuna aega polnud raisata, jaotati klass kibekiirelt kaheks grupiks. Mina jäin teise gruppi -  lükkasime matka kerge südamega tulevikku ning läksime hoopis loodust imetlema. Muide, nägin sel päeval esimest korda elus kasvavat kärbseseent! Kepslesime, õigemini lõpus komberdasime üles Sipelgamäest, kuid tipus oli vaade võhmale võtvat rännakut väärt. Minul tulid sadu puudelatvu vaadates meelde postkaardid, mida väiksena perega Eestit avastades igast postkontorist vanaemale saatsin. Kõik oli justkui peo peal ning noored said aimu, mis tunne on metsa kohal lendavatel lindudel. Mäe servas asus järv, kuhu pääses puude vahel peituva teeraja kaudu. Koht oli imekaunis - nagu loodusfilmist või turismireklaamist välja hüpanud. Kui ahhetamisest isu täis sai, hakkasime esimesele rabamatkagrupile vastu jalutama. Linnainimestena eksisime teel kolm korda ära, kuid jõudsime lõpuks õnnelikult õigesse kohta just sel ajal, kui kaja tõi meieni õpilaste elevil kilked. Peagi ilmusid näost säravad naerusuised noored ka ise nähtavale ning vahetasid meiega lestad, tähendab  räätsad. 
 
soo2
 
Esimeste sammudega rabas kaasnes tohutu ehmatus. Keegi polnud oodanud, et pinnas nii pehme on ning umbes viis minutit mõtlesime vaid kramplikult, kuhu järgmisena astuda. Just siis, kui suutsime veidi rahuneda, juhtus õnnetus ning klassiõde vajus põlvini sisse. Kogu grupp oli šokis ning giid oli minu jaoks liigagi otsekohene, kutsudes poisse jobudeks selle eest, et nad vaprate rüütlitena kohe appi ei tormanud. Mitmekesi saadi tüdruk siiski mülkast välja, kuid matka ta loomulikult jätkata ei soovinud. Tegelikult pani juhtunu meil kõigil jalad värisema ning erilist edasimineku soovi polnud kellelgi. Võtsime end sellegipoolest kokku ning giidi saabudes tatsasime räätsadega ettevaatlikult edasi. Pidime tee läbima üsna kiire sammuga, kuna olime soovimatu sündmuse pärast ajahädas. Giid jõudis meile siiski paaris kohas peatudes rabast täpsemalt jutustada ja kuulsime ise "lindude kisavat jahti"- luiged lendasid üle meie peade lõunamaale. Nägime ka turbataimi ja usun, et paljudel õpilastel tulid meelde kuuenda klassi bioloogiatunnid. Raskete räätsadega oli väsitav tempokalt kõmpida, seepärast võis matka lõpus näha enamiku noorte nägudel kergendatud ilmet. Loputasime räätsad allikas puhtaks, pakkisime kotti ja kojusõit võis alata. Väsinud tuju tegi uuesti rõõmsaks klassijuhataja, kes käis bussis saiakastiga ringi nagu elupõline pagar ja aina pakkus kõlaval häälel "värskeid, häid saiakesi". 
 
Olen kindel, et sellist kogemust poleks ma mujal kui Järve Gümnaasiumis saanud. Ega iga päev räätsadega ehtsal rabapinnal kõnnita! Veel koju jõudes oli mu sõõrmetes raba puhas õhk, ka pea oli tänu vaheldusele linnalärmist harjumatult kerge. Võite jutte ning filme rabadest kerge südamega uskuda : need on maagilised kohad.
 
Elisabeth Viil, 
11.kl õpilane
 

Leia meid

Meil on lehel 185 külalist ja 0 liiget