Oktoobri esimese neljapäeva hommikul kell 8.40 avanes möödujatele kooli ees üsna kentsakas, küsimusi tekitav vaatepilt- kummikutes ja vihmajopedes, unised, kuid põnevil abituriendid sammusid reipalt bussi suunas. Nimelt toimus 12.klassi väljasõit kaunisse Hiiesoosse.
Mõtlema hakates polegi seal ju midagi imestada, on ju sügis ja raba värske õhk teeb igale gümnaasiumi õpilasele vaid head. “Jalad saavad teil küll märjaks,” lausus bussijuht ning hetkega oli mu soov ebamugavate kummikute üle viriseda kui peoga pühitud. Teadlikumad meist olid varustanud end kummikutega, julgemad olid jalga pannud saapad ning hulljulged lausa igapäevased tossud. Pärast muljetamist üksteise jalavarjude üle asusimegi raba poole teele. Enne kohale jõudmist toimus lühike peatus Kohtla-Nõmmel, meiega ühines giid Imre Poom ja bussile tõsteti iga õpilase jagu räätsapaare. Esialgu arvasime, et räätsapaar on meile vaid abivahendiks soos kõndimisel, kuid hiljem veendusime, et neist said retke jooksul meie parimad sõbrad. Kohale jõudes kinnitasime saiakestega keha ning sammusime bussist välja ning hetk hiljem juba räätsad käes raba poole. Loomulikult oli esimeseks kohustuslikuks asjaks instruktsioonide kuulamine ja tähele panemine, mille järel saime kinnitada jalgade külge räätsad ja alustada giidi järel hanerivis poiss-tüdruk vaheldumisi oma rabaretke. Esimesed sammud ebakindlal pinnasel ja veidrate asjadega jalge otsas olid üpris kõhedust tekitavad ja isegi veidi naljakad, kuid mida edasi seda reipam ja kiirem oli samm. Tossudega hulljulged ilmselt kahetsesid oma valikut juba peale paari esimest sammu, kuid virisemiseks polnud mahti. Raskustest tuleb võitu saada ja seda tegime ka meie minnes üle igast pehmemastki kohast, mida rabal meile pakkuda oli. Hakkasime ületama järgmist pehmemat kohta ja õpilaste rivi jõudis jõudsalt edasi kuni klassivend sisse vajus. Algselt hämmingut tekitav ja ärev olukord sai mõistlikult ja kiirelt lahendatud ning klassivend sai elusalt ja tervelt rabaembusest välja. Giid informeeris meid kõigest, mida igaüks raba kohta teada võiks ja teadvustas meid sellest, et kevadel on kõige targem esimesena ujuma minna juba rabajärvedesse, sest need saavad tumeda värvuse tõttu kõige esimesena soojaks. Retke lõpuks jõudsime tagasi juba tuttavasse alguspunkti, olime läbinud 2,5 kilomeetri pikkuse ringi. Läbitud retk jäi meie jaoks lühikeseks, kuid pidime ruttama kooli, et teha ettevalmistusi eesootavaks õpetajate päevaks. Vaieldamatult oli see retk üks põnevamaid ja seikluslikemaid matkapäevi, millest oleme osa võtnud.
Joosep Mägi