DSC 0018 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 Kui tahad luuletust lugeda pea peal seistes, siis seisa!
 Elisabeth Viil 11. SR õpilane
 
 
 
 
 
 Astun kiirustades raamatukogu uksest sisse ning olen järsku lärmakast koolielust teise maailma sattunud. Hõigete ja kilgete asemel valitseb rahu, õpilaste muidu väsinud ilmeid elavdab ootusärev-pidulik naeratus ning küünlaleegid võbisevad, tuues leebe helgi Lydia Koidula büsti tõsistesse silmadesse. Olen sattunud etluskonkursile „Koidulauliku valgel“.
„Tänavune konkurss on eriline,“  avab õpetaja Ilme Hallik ürituse, „tähistame sel aastal Lydia Koidula 175. sünniaastapäeva.“ Nii pikka aega on raske isegi ette kujutada. Kui mitu põlvkonda on jõudnud selle perioodi jooksul suureks kasvada, kuidas eluolu on arenenud, ent Emajõe ööbiku luule on jäänud vankumatult eesti rahva südamesse. Tänapäeva lastel pole kahekümnenda sajandi alguses sündinud võsukestega just palju ühist, kuid Koidula luuletusi tunnevad suurepäraselt mõlemad generatsioonid. Poetess saab endale iga-aastasel konkursil kaasautori, kelle loomingust samuti esitamiseks üks pala valitakse. Selle aasta täht on lummav ning isikupärane Kristiina Ehin, kelle nüüdisaegne ning pisut järsk loometöö on huvitav vastand Lydia Koidula paatoslikele ja kirglikele mõtetele.
 
Esimesena kuulab publik 5.-9. klassi noorte esitusi. Konkurssi alustab kõige noorem, 5. klassi tütarlaps Emilia Laanjärv. Ta sammub, ei, peaaegu hõljub oma sinises pilvekesesarnases kohevas seelikus kuulajate ette ning tõstab juba paari sõnaga inimeste suud kõrvuni. Tüdruk esitab luuletused „Laul ja kevade“ ning „Lumeta jõulud“ valju häälega ning üliilmekalt, tundub, nagu poleks tal lavanärvi ollagi. „Kartsin tegelikult väga, et ajan luuletused sassi,“ tunnistab tüdruk hiljem naeruselt, „aga õnneks läks kõik väga hästi. Olen väiksest saati armastanud kohutavalt esineda! Kristiina Ehini luuletus meeldis mulle isegi rohkem, see oli emotsionaalne ja seal visati telekas aknast välja!“ Ehkki tegu on alles põhikooliga, on enamus etlejate seast juba veteranid. „Olin küll närvis, kuid mitte nii väga - olen juba mitu korda sellistel konkurssidel osalenud,“ jutustab 6. klassi õpilane Gertrud Rande. Hoolimata mitmekordsest kogemusest võib siiski juhtuda apse: „Esinemine läks nii ja naa. Vahepeal tundus, et mul läks tekst meelest ära - siis lugesin lihtsalt edasi. Natuke hiljem sain aru, et oih, ma lugesin ju hoopis vale teksti!“ Gertrud käitus aga tõeliselt professionaalse etlejana:  ta luges rahulikult edasi ning ei teinud viga märkamagi.  Mida kõrgemaks muutub klassinumber, seda tõsisemaid ja pikemaid palu esitatakse. Esimeselt vanuserühmalt kuuleb publik siiski rohkem luuletusi. Kui kaksteist etlejat on Ehini ja Koidula kõige südamelähedasema loomingu meile esitanud, saavad kõik puhkepausil veidi ringi liikuda, kergendatult kogemusi vahetada või hoopis käte värisedes pala viimast korda üle korrata.
 
Juba 10.-12. klassi vanusegrupi esimese esineja Gerel Atheron Normaki lugemise ajal saan aru, et gümnaasiumiastme etlemine on hoopis teine tera. Sõnad on kaalukad, need tulevad küll Lydia Koidula ja Kristiina Ehini sulest, kuid ka lugeja hingest. Proosatekste on luulega üsna võrdselt ning nende pikkus ulatub mitme leheküljeni. „Mida rohkem esineda, seda paremini jäävad tekstid meelde,“ tõdeb 10. klassi neiu Liis Teppe, kes esitas konkursi kõige pikema pala „Kiri Kreutzwaldile“. 11. klassi piiga Elizabeth Veri lisab, et tekst peab olema õige. „Kui tekst on õige, siis sa loed-loed-loed ja lõpuks jääbki meelde!“ seletab ta. Gümnasistid näitavad meistriklassi ka loomingu mõtte tabamisel. Iga pala loetakse rahulikult, tõsiselt, mõeldes enne välja ütlemist iga sõna peale. Esinetakse lihtsalt, kuid suure sisemise jõuga. Lydia Koidula ja Kristiina Ehini mõtted saavad raamatukogu tillukeses saalis korraks uue elu, nad lendavad aastakümnetetagusest ajast siia, 2018. aasta novembri viimasesse teisipäeva. „Kujutan ette, et loen vaid iseendale,“ kinnitab 11. klassi tütarlaps Merilyn Keskküla, kes paistis publiku ees silma erilise rahu ja siirusega. „Olen tegelikult väga enesekriitiline, luuletus oleks võinud paremini minna,“ tunnistab neiu. Enamik vanemaid etlejaid nautis Kristiina Ehini loomingu esitamist rohkem. Ka Merilyn märgib, et Ehini proosatekst „Rasked ajad“ oli talle pisut südamelähedasem. „Tema tekst on tänapäevasem ja kergemini mõistetav,“ põhjendab tüdruk oma arvamust.
 
Gümnaasiumiastet kuulates vilksab aeg märkamatult mööda, kuid esinejaid on ka poole vähem - noorema vanusegrupi kaheteistkümne asemel vaid kuus. Õpetaja Ilme Hallik sulatab teatega „Palun žürii otsust langetama!“ kõikide pisut närvilise oleku ja korraga on saal täis itsitusi ning lõbusat jutuvada. „Tase on ikka väga kõrge,“ tõdeb 11. klassi õpilane Dzintra Lember, etluskonkursi esmakordne külastaja. „Tekstid olid sisukad ning esinemisoskus oli äärmiselt hea.“ Kuigi noorem vanusegrupp oli suurepärane, meeldis piigale rohkem pikemate ettekannetega gümnasiste kuulata. „Looming on tänapäevasem,“ põhjendab ta oma eelistust. Etlejate andekusega nõustub ka Dzintra klassiõde Kristiina Tassa, kes on enda sõnul pigem luuleinimene ning nautis Emajõe ööbiku palu. „Tase on aasta-aastalt aina tõusnud,“ kiidab esinejaid raamatukogu juhataja Merike Salu. Ehini ja Koidula loomingu vahel naine valida ei suutnud: „Mõlemad meeldisid, kui oli hästi esitatud!“ põikab juhataja kavalalt vastusest kõrvale. Etluskonkursi „Koidulauliku valgel“ kaasautorina näeb daam hea meelega Hando Runnelit.
etluskonkurss3Umbes veerand tundi kestnud otustamise järel siseneb žürii pidulikult saali. „Oh, kui pikki tekste me täna kuulsime!“ hüüab žürii esimees Tiia Linnard naeratades. Jõhvi Keskraamatukogu teenindusjuht manitseb etlejaid vabalt võtma ning mitte nii palju pabistama. „Miks mitte võrrelda luulet räpiga?“ leiab Linnard osava võrdluse. Ta paljastab, et žürii oleks peaaegu kaklema läinud, kuid lõpuks jõuti tänu järeleandmistele siiski üksmeelele. Nooremas vanusegrupis tunnustatakse eripreemia, raamatu ning helkuriga 8. klassi õpilast Anette Bogdanovit ning 5. klassi piigat Emilia Laanjärve. Pronksmedali saab  8. klassi noormees Rasmus Božen, teisele kohale tuleb 7. klassi õpilane Marjana Tjuljukov ning 5.-9. klasside parimaks etlejaks osutub 7. klassi neiu Lotte Teppe, kes läheb edasi võistlema Pärnusse vabariiklikule etluskonkursile. Lisaks esimesele kohale saab andekas tütarlaps ka publiku eripreemia. „See oli väga ootamatu!“ ei suuda Lotte oma võitu uskuda. „Vabariiklikule konkursile edasisaamine on mu senini suurim saavutus etlemise vallas.“ Tüdruk tunnistab, et kardab tegelikult väga. „Aga proovima peab!“ on ta siiski entusiastlik. Õnneks sobib võitjale Koidula kaasautor Kristiina Ehin võrratult. „Ta luuletused on elust enesest, need lähevad nii hinge, et pole üldse raske neid väljendada,“ tunnustab Lotte kirjanikku.
 
Vanema vanusegrupi parimaid oli žüriil veelgi raskem kindlaks teha. Eripreemia saab 11. klassi õpilane Jekaterina Murašina. Kolmanda koha omanik on 11. klassi neiu Elizabeth Veri, kes võitis ka publiku südame ning publikupreemia. Hõbemedalistiks valiti 11. klassi etleja Merilyn Keskküla ning esimese koha pälvib 10. klassi andekas tüdruk Liis Teppe. „Publiku ette astudes pole enam mingit närvi,“ meenutab Liis oma esinemist, „minu jaoks on see adrenaliin!“ Tüdruk rõõmustab, et on suutnud oma enesekindlust kasvatada ning eelmise konkursiga võrreldes veel paremini esineda. Loomulikult on kõik etlejad ääretult tänulikud oma juhendajatele, kõige suuremaid töövilju nopivad võitjate õpetajad Ülla Toomjärv ja Ilme Hallik.
 
Harjutamine teeb meistriks, kuid kõige tähtsam on etluse nautimine. Žüriiliikme Tiia Linnardi jaoks seisneb võtmeküsimus uskumises. „Kui esituse taga on suur näitlejatöö, kuid tekst ei jõua minuni, siis ma lihtsalt ei usu ja kõik!“ on naine konkreetne. Hindaja kinnitab, et jälgib esitusi kullipilgul ning vead talle märkamatuks ei jää. Kõige olulisem on tema arvates siiski südamest lugemine. „Kui sa tunned, et tahad luuletust lugeda pea peal seistes, siis seisa! Peaasi, et pala tuleks hingest,“ soovitab Linnard etlejatele naljaga pooleks. Loodan, et etlejad järgivad neid kuldseid sõnu, nii kestab etluskonkurss „Koidulauliku valgel“ Kohtla- Järve Järve Gümnaasiumis veel vähemalt sada seitsekümmend viis aastat!
 
 
Elisabeth Viil
11. SR õpilane

Juhtkond tunnustab

Leia meid

Meil on lehel 64 külalist ja 0 liiget