Esmaspäeva hommik algab nagu ikka. Ärkan ja teen endale kohvi. Varsti ärkavad juba lapsed ja hakkab igahommikune trall. Kõhud täis ja riided seljas, on aeg asuda tööle. Töö asub mul nüüd kodus ja ka lasteaed on nüüd kodus. Natuke tekib hirm - kuidas küll? Aga saame hakkama. Avan arvuti ja lähen Stuudiumisse. Tavapäratult palju kirju varase hommiku kohta. Lapsed mängivad kenasti teises toas. Alustan siis tööpäevaga.
Varsti on platsis üks pisike nõudlik tegelane oma soovidega. Jooksen neid täitma. Rahulolu maa peale saabunud, asun uuesti töö kallale – õpilaste antud ülesandeid vaja kontrollida, tagasisidet anda, abistada kedagi… Saan umbes viis minutit tegeleda tööga, kui tuleb järgmine mudilane oma soovidega ja nii ma jälle jooksen. Üsna ruttu on ahastus peal, sest töö tahab tegemist ja lapsed nõuavad tähelepanu. Hommikupoolik lõppeb õppejuht Maiga videokõnet tehes, üks laps süles ja teine sikutab jalast. Igaks juhuks mainin, et meil on peres kaheaastased kaksikud ja kuueaastane preili.
Kui lõpuks lapsed on lõunaunele pandud, istun „maha” ja tunnen, et toss on täielikult väljas. Ja kell on alles 12.00! Lapsed magavad ja tööpäev jätkub…
Selline oli minu esmaspäev sellel nädalal, kui maailm muutus. Selline oli paljude eestlaste esmaspäev, kui maailm muutus. Ja hetkel me ei tea, mitu sellist päeva meil ees veel on. Selle esimese esmaspäeva õhtuks ilmus sotsiaalmeediasse ja sõpradevahelistesse vestlustesse palju küsimusi ja ahastust – kuidas sellises hullumajas hakkama saada? Paljud meist peavad oma tööd hetkel kodus tegema, paljud meist peavad oma lastega kodus õppima, paljud meist peavad oma pisikestega tegelema, kes nii iseseisvad veel pole – ja seda kõike korraga ja samal ajal. Kõik me õpime hetkel täiesti uue olukorraga kohanema ja see võtab natuke aega, et tavapäratu elukorraldus ja päevarütm paika loksuks. Iga pere kohandab oma päevased tegevused nii nagu neile kõige sobilikum, läheb lihtsalt aega, et uue olukorraga harjuda. Infot, mis hetkel liigub, on väga palju. Kohe nii palju, et vahepeal hakkab isegi pea huugama. Aga ma ei ole selles olukorras üksi, vaid oleme selles olukorras kõik koos!
Õpetajad annavad oma parima, et õppetöö saaks jätkuda distantsilt. Õpilased annavad oma parima, et õppida distantsilt. Lapsevanemad annavad oma parima, et töötada distantsilt samal ajal kodus oma lapsi aidates ja koduelu organiseerides. Oleme selles kõik koos, lihtsalt hetkel distantsilt. Ja kui tekib küsimusi, ettepanekuid, arusaamatusi või muud seesugust, siis oleme üksteise jaoks olemas! Tuleb ainult ühendust võtta ja RÄÄKIDA!
Õpetaja Kaia oma kodukontorist