Prindi

Eesti ajaloolane Jaan Konks on öelnud, et võitja pole mitte see, kes seisab kaotajast kõrgemal, vaid see, kes seisab kaotusest kõrgemal. Päev, mil saime teada, et meie kallis õppejuht on otsustanud Järve Kooli ukse enda järel jäädavalt sulgeda, oli enamuse jaoks suur kurbuse ja segaduse päev. Palju küsimusi oli õhus. 

Oli Mai olnud meie jaoks just see kolleeg, kelle poole tahtsid ja julgesid nõu või abi saamiseks alati pöörduda. Ka siis, kui olid ise mingi apsaka teinud, suutis tema rahulikuks jääda ja aidata. Heatahtlikkus, abivalmidus ja mõistmine - need on sõnad, mis teda iseloomustavad. Oli selleks abivajajaks siis õpilane või õpetaja. 
 
Koolis ei ole kerge töötada. Ja kui mingil hetkel tunned, et kõik lained löövad üle pea kokku, siis tuleb mõelda endale, oma tervisele. Psühholoog Toivo Niiberg on õpetajaid hästi mõistnud ja meile palju loenguid pidanud. Väga tihti on loengu lõppedes õpetajad ise suunanud jutu oma igapäevatööle, ülekoormusele ja pidevale väsimusele. Mida on selle peale austatud härra öelnud? “Mõelge enda peale! Kool teid ei mata, oma pere matab. Ärge töötage üle!”
 
Kahjuks on sellel aastal nii mitugi õpetajat seda lauset meenutanud ja saanud aru, et Toivo Niibergil on õigus. Tuleb ainult õigel ajal lahkuda. Olgu see aeg siis kas või keset õppeaastat.
 
Mai otsustas elus pöörde teha. Raske südamega, see ei olnud kergekäeline otsus. Kolleegidele põhjendas ta oma otsust. Ehkki oli palujaid, lootjaid, et äkki Mai ikka jääb, ja kuigi paljudel olid pisarad silmis ja klomp kurgus, oli meie õppejuht kindel: ta ei suuda ega saa enam jätkata.
 
Proovime siis meie, kes me veel suudame, külg külje kõrval seistes ja üksteist toetades, abistades edasi töötada. Seisame nagu need kaks meie poolt Maile kingitud pihlakat - tänutäheks südamlikkuse, mõistmise, abivalmiduse, heatahtlikkuse, inimlikkuse eest.
 
Soovime Sulle, hea Mai, edu uuteks väljakutseteks, tööd, mis pakuks rahuldust ja annaks leiba, ning häid kolleege.
 
Sinu kolleegid Järve Koolist
 
Klikke: 1079