teaterkino
 
 
Koolitarkus on oluline, kuid aeg- ajalt on vaja veidi ringi vaadata ning uusi teadmisi ka mujalt saada. Eelmine nädal algas ja lõppes suurepäraselt.  Käisime klassiga Pimedate Ööde Filmifestivalil kinokunsti parimaid palasid nautimas ning nädala lõpus raputas meid võrratu etendus „Lendas üle käopesa“.
Klassijuhataja Ilme Hallik pani kinokülastuse paika üsna varakult ning filmi valisime demokraatlikult, hääletamise teel. Võitjaks osutus linastusteos „Veidrikud“, mida esmaspäeval ootusrikkalt Tallinna vaatama sõitsime. Mulle meeldis, et hoolimata filmis käsitletavate teemade ohtrusest jäi peamõte tähtsaimaks ja arusaadavaks. „Veidrikud“ rääkis loo noorte raskustest leida iseennast, vabaduseihast ning puudutas ka põgusalt poliitikat ning psühholoogiat. Huvitava mõttelise tegelaskuju Andy Warholi ütluse järgi „on kõik inimesed mingil määral veidrad“, ning see teose kaalukaim sõnum ongi.  Minu jaoks oli A. Warhol filmi põnevaim tegelane. Ta oli tegelikult peategelase kehastunud kujutlusvõime, kes hakkas temaga rasketel hetkedel rääkima ning ütles välja noormehe tõrjutud, allasurutud mõtted. Oli imetore vaadata, et Warholi tegelaskuju käitumine oli väga tõetruu võrreldes kuulsa kunstniku endaga. Filmis oli suurepäraselt tabatud tema aeglust, rahulikkust ning väikest hajameelsust. Meistri tsitaat „Igal pool on ilu, kuid kõik ei näe seda“ sobib suurepäraselt filmi kokku võtma. Iga inimene on millegi poolest eriline, paljud ei saa sellest aru ning mõned mõistavad seepärast teda hukka, kuid tegelikult on erilisus kaunis ja teeb inimesest selle, kes ta südames on.
Kultuurinädal lõppes Rakvere teatri etenduse „Lendas üle käopesa“ külastusega. Etendus oli vapustav ning ei kustu klassi mõtetest niipea. Loomulikult kuulub lõviosa selle põhjusest fantastilistele näitlejatele, peaosas oli Üllar Saaremäe. Tema roll oli kõige kaalukam, kuid tänu nii andekatele näitlejatele ei jäänud ka ükski kõrvalosa varju ning teised tegelased jäid meelde sama kindlalt kui peategelane Randle Patrick McMurphy. Etendus rääkis kriminaalist, kes teeskleb vaimse tervise häireid, et pääseda sunnitööst, ning satub seepärast hullumajja. Sealne korraldus ei meeldi talle põrmugi ning ta asub hoogsalt muutuste poole püüdlema. Lavastuse sisu oli tegelikult tõsine, kuid naeru kostis saalist äärmiselt palju, ka minul oli etenduse ajal suu enamasti kõrvuni. Saaremäe sobis otsekohese, elukogenud ja humoorika mässaja McMurphy ossa lihtsalt imeliselt. Usun, et iga vaataja tundis vahetult hullumaja uusima patsiendi segadust, sihikindlust ja kõiki teisi emotsioone. Huvitav kontrast oli toodud hoogsa vaatemängu ja vana indiaani tegelase monoloogide vahel. Kui üks stseen lõppes, tuli publiku ette varem märkamatult tagaplaanil olnud indiaanlane ning rääkis enda mõtetest inimeste ja selle hullumaja kohta. 
Suurepärase rolli sooritas ka Ülle Lichtfeldt, kes mängis hullumaja „kurja kuningannat“, õde Ratchetit. Etendus tekitas mõtteid tugevusest ja nõrkusest, isetusest, allaandmisest ja koostöö tähtsusest, kuid minu jaoks jäi kõlavaimalt meelde McMurphy lause: „Ma vähemalt proovisin.“ Seda ütles ta kaaspatsientidele pärast ebaõnnestunud katset tõestada oma jõudu, ent mina sain sel hetkel aru proovimise tähtsusest. Lauset „Vähemalt proovi!“ on mulle korranud vanemad, õpetajad ja treenerid, kuid olen alati kartnud pettumust. Nüüd sain lõpuks aru, kui tähtis on katsetada, vähemalt püüda oma eesmärki saavutada. Võib öelda, et lavastus „Lendas üle käopesa“ muutis veidi minu suhtumist ellu ning ma pole meie klassist ainus. See etendus pani meid sügavamalt mõtlema ühiskonnast, inimeste headusest ning enesekindluse haprusest. 
Need kaks kunstiteost andsid meile juurde tarkust, mida tundidest alati ei saa. Inimene peab jääma iseendaks, leidma endas tugevuse ja positiivsuse ning alati proovima - neid teadmisi läheb elus väga vaja. Oleme ääretult tänulikud oma klassijuhataja Ilme Hallikule, et ta tegi meile ettepaneku enne jõulupühi nii kinno kui ka teatrisse sõita. Õppisime nendel väljasõitudel ülimalt palju elutarkust. „Veidrikud“ ja „Lendas üle käopesa“ jätsid imelise mulje, olen teoste nägemise üle tõesti õnnelik.
 
Elisabeth Viil,
10.klassi õpilane

Juhtkond tunnustab

Leia meid

Meil on lehel 100 külalist ja 0 liiget