Kool ja õpetajad

Õpilaste suhtumine kooli ja õpetajatesse on läbi aegade olnud erinev.
Meie kooli vilistlased suhtuvad oma kooli siiani suure austuse ja tänuga. Kohtla-Järve Järve Gümnaasium, endine Kohtla-Järve 1. Keskkool, on andnud õpilastele väga tugeva keskhariduse ja teeb seda ka edaspidi. Nii nagu kõikidest koolidest on ka meie omast läbi käinud väga palju erinevaid inimesi, nii õpetajaid kui ka õpilasi , kuid nagu ikka on ühed jäänud rohkem meelde. Üheks meeldejäävamaks õpetajaks on kindlasti hiljuti manala teele läinud füüsikaõpetaja Jaan Jõgi


"Kui oli kontrolltöö, siis õpetajat tavaliselt klassis polnud", meenutab põhikoolis aasta õpetaja Jõgi käe all füüsikat õppinud maksu- ja tolliameti direktor Enrico Aav. "Kuid vaatamata sellele ei julgenud keegi spikerdada. Meie arvates Jõgi Jaanil oli mingi varjatud jälgimissüsteem klassi tagaruumis (kus ta ise kontrolltöö ajal viibis), mille abil ta võttis spikerdajad väga osavalt vahele," jutustab Aav. Tegelikult mingit salasilma ei olnud. Pärast klassitahvli nihutamist tekkis seina lihtsalt väike pilu, kust sai õpilastel vajaduse korral silma peal hoitud.
Kohtla-Järve linnavalitsuse autojuhi Ain Kästiku sõnul ei heitnud Jõgi Jaan koolipoistele kunagi ette rumalust, küll aga laiskust. Ja mida andekam oli laiskvorst, seda tugevamalt Jaan teda pitsitas. Laiskus võis Jaani sedavõrd vihale ajada, et terve klassi kontrolltööd rändasid prügikasti. "Õpetaja tuli klassi, vihikupakk käes, avas prügikasti ning viskas selle sinna", meenutab Aav üht sellist seika. "Siis tegi ta akna lahti ja viskas prügikasti koos vihikutega õue". Klassile oli selgemast selgem, et see töö oli läinud aia taha. Kästik mäletab oma kooliajast üht klassivenna kontrolltööd, mis oli hinnatud kahega ning kõrvale kirjutatud, et see töö on midagi sama hirmsat kui „siil pluss okastraat“. „Tal olid vaimukad ütlemised,“ muigab mees, kelle sõnul oli õpetajal aegajalt kombeks klassipäevik lahti lüüa ning joonlauaga kõigile ühed tõmmata.
Politoloog Raivo Vetiku sõnul oli Jõgi Jaan õpetajana karm, aga õiglane.
Jõgi Jaan oli klassik, keda tsiteeriti juba tema elu ajal. Suurärimees Viktor Siilats kasutab tänini oma füüsikaõpetaja definitsiooni elektrist: „Elekter on jõud, mis tapab härja“.
„Jõgi Jaan koolitas minust õpetaja“, tunnistab praegune füüsik Lehho Jõumees.

Pärast Tartu Ülikooli Kohtla-Järvele suunatud noorukesele Jõumehele oli Jõgi Jaan suur eeskuju. „Ta oli kustumatu energiaga, tegi ise ja pani teised ümberringi tööle, minu ka - niimoodi ta minust õpetaja koolitaski“.
Järve gümnaasiumil on füüsikaõpetajatega vedanud, tõdeb Aav kooli vilistlasena, kes õppinud nii Jõgi kui Jõumehe käe all. "Jõumees on küll Jõgi Jaanist täiesti erinev, kuid ka tema on õpilaste seas lugupeetud ning väga tugev aine õpetaja" Lehho Jõumees on hinnatud õpetajaks meie koolis siiani. Väga paljud vilistlased ja praegused õpilased hindavad tema professionaalsust, head suhtumist õpilastesse ja toredat huumorimeelt. Katrin Kivisto (42. lend), "Laksin meelsasti Lehho Jõumehe tundi, sest tal oli konkreetne ja selge seletus ka rasketele küsimustele. Ta oli suurepärane õpetaja. Sain väga tugeva põhja edasistele õpingutele".
Katrin Ernits, 56. lennu vilistlane, meenutab: "Õpetaja Jõumehe tundides tundsin ennast hästi, mitte et füüsika oleks lihtne olnud, aga füüsikaklassis valitsev õhkkond sobis mulle, õpetaja oli vahel karm, kuid alati õiglane. Suutis jääda rahulikuks ka siis, kui elektriline mõõteriist kogenematu õpilase poolt kokku pandud skeemis pauku tegi ning ka siis, kui põlev piirituslamp ümber läks ja laud leekides oli. Lisaks kõigele veel suurepärane huumorimeel ning samal ajal klassis valitsev distsipliin."
Järve gümnaasiumi muusikaõpetajale Aadu Kukele andis Jõgi Jaan kooli ajal mitte ainult füüsikat, vaid ka muusikat. Kaheksanda klassi poisist, kes ei tundnud toona ühtegi nooti ega mänginud ühtegi pilli, sai peagi kontrabassimängija kooli orkestris, mida Jaan juhatas.
Hinnatud on ka teisi õpetajaid. Lagle Heinla (44. lend): "Mulle meeldis enamus tunde. Mulle meeldis meie kool. Kõige meeldivamad olid eesti keele ja kirjanduse tunnid keskkoolis õpetaja Marge Guljaviniga, varasemates klassides õpetaja Elga Leki ajalootunnid. Mõlemate õpetajate tunnid olid iseseisvat mõtlemist soodustavad ja õpetasid mind analüüsima ning oma arvamust avaldama. Õpetaja Veera Sibriku tunnid olid meeldejäävad, sest me arutasime vene keeles vene kirjandust - minu .jaoks oli see põnev ja hariv." Olgu lisatud, et Lagle töötab pärast Tartu ülikooli usuteaduskonna lõpetamist Londonis eesti koguduse pastorina.
Agne Jalak (37. lend): "Kõige meelsamini läksin ikka laulmise tundi - olenemata õpetajast. Kuigi Aadu Kuke tunnid olid märksa lõbusamad võrreldes näiteks õpetajate Kulli või Frolova omadega. Tagasi vaadates arvan, et teist sellist õpetajat, nagu oli õpetaja Ülle (oli põhikoolis klassijuhataja, andis meie klaasile matemaatikat), ei oska kull nimetada. Aga selle keskkooli osa kohta pean tunnistama, et õpetaja Leki ajalootund oli laulmise järel kõige huvitavam, sest õpetaja suutis teha "söödavaks" ka käsitlevate teemade punaka varjundi".
Sirje Kivil (31. lend) meenutab: "õpetaja Laine Vask oli üks mu lemmikutest, õpetaja ei nõudnud reegleid reegli pärast. Rangeim ja õiglaseim õpetaja, keda tean. Samuti meeldisid mulle ka õpetaja Somelari tunnid, sest geograafia huvitas mind, tema tunnis olime pidevas tegevuses, puudus tavaline rutiinsus".
Minu lugupidamine kuulus pea kogu keskkooli aja Ilme Hallikule," meenutab Helena Talihärm 42. lennust "Õpetaja andis oma aineid pühendumisega ja huvitavalt".
Õpetaja Risette Jõgi on meelde jäänud kirglikkuse ja armastuse eesti keele ja kirjanduse vastu, meenutab 36. lennu vilistlane Ülle Metsla.
Maria Kupinskaja (56. lend) meenutab oma mälestustes õpetaja Kristel Tamme: "Mulle meeldis Kristel Tamm, kes oli meie klassijuhataja. Ta suhtus meisse kui inimestesse, oli aus, otsekohene ning kui vaja, seisis meie kaitseks ka teiste õpetajate ees. Ta võttis vaevaks süüvida, kes me oleme ja mida me mõtleme, kust tuleme, ei ajanud näpuga reeglites järge, vaid tegi erandeid kui selleks põhjust oli“.
Kooliajal kujunevad, õpilastel välja lemmikõpetajad ja nende vastandid. Enamjaolt kardeti teatud õpetajate tunde sellepärast, et ei osatud hästi seda õppeainet. Näiteks peljati keemia, inglise keele, matemaatikatunde. Karmi oleku pärast kardeti õpetajaid Vinkelit ja Allikmäed. Lagle Heinla meenutab oma mälestustes: "Kartsin õpetaja Enno Ilmar Allikmäe tundi. Ma ei saanud, tänapäevani ei saa keemiast aru ning mul puudus igasugune huvi aine vastu. Lisaks oskas ta oma kange iseloomuga minus esile kutsuda sama kange reaktsiooni - "inimkeemia plahvatuslikud katsed" - oleks sobivam nimetus meie tundidele". Katrin Ernits märgib: "Põhikoolist on meeles õpetaja Aunap. Eesti keele grammatika pole kunagi mu tugevaim külg olnud, kuid lugeda mulle meeldis. Aga põhikooli kirjanduse tundidest on meeles stress ja hirm selle ees, kui õpetaja midagi küsib. Arvatavasti oli põhjus selles, et olin ise ebakindel. Samal ajal teistes tundides eksimishirm polnud pooltki nii suur. Samas olen kuulnud palju positiivseid arvamusi sama õpetaja kohta. Arvatavasti oli meie nägemus keele ja kirjanduse õpetamisest lihtsalt erinev grammatikareeglite päheõppimine on paratamatu, aga samal ajal oleks minule meeldinud ise mõelda, kuidas Kalevipoega iseloomustada. Arvan, et mõttevabadus ja julgus enda mõtteid välja öelda on mulle elus tunduvalt rohkem kasuks tulnud."
"Ka mina kartsin õpetaja Aunapit, lisab Maria Kupinskaja. "Mai Aunap andis meile põhikoolis eesti keelt. Ta oli karm, hindas rangelt, kuid just tema pani aluse minu kirjutamisoskusele, millele keskkooli õpetajal enam suurt midagi lisada ei olnud." Siiski kõige selle hea ja halva kõrval on vilistlased õpetajatele ja koolile nende panuse eest väga tänulikud. Vanemaks saades osatakse pedagoogide panust nende eluteel rohkem hinnata kui kooli ajal. Riina Aav 43. lennust lisab: "Õpetaja Elga Lekk oli põhjalik. Lugupidamine on pigem kasvanud peale kooli lõpetamist. Ta oli klassijuhatajana elitaarne - kõik või mitte midagi, kui teha, siis kõige paremini. Tagantjärele olen alles aru saanud, et maksimumi nõudmata ja keskmise järgi joondudes tippu ei jõua".
Paljud vilistlased on saanud ka mõjutusi koolist kutsevalikul. Piret Kasest on tänu Ly Eerole saanud inglise keele õpetaja. Jelizaveta Kupinskajale oli eeskujuks Kristel Tamm majandust õppima minemise valikul. Samuti pani mõtlema õpetajaks saamisele Anne Oru, Elga Lekk ja Lehho Jõumees arvab meie kooli vilistlane ja praegune õpetaja Mai Teetlok 37. lennust. Positiivselt on mõjutanud nii mitmegi endise õpilase elukutse valikut õpetajad Urve Kilk, Pia Türkson, Õie Mäeots jt. Kas kool andis soovitud hariduse? Maria Kupinskaja vastab "Jah. Ning mitte niivõrd faktide näol, kuivõrd sotsiaalse keskkonnana, kus oli erinevaid rahvusi, keeli, suhtumisi. Üks suurimaid mõjutajaid oli Reet Kukk oma otsatu pealehakkamisega ning entusiasmiga, mis kogu koolielu edasi kandis."
Maria hinnangut toetab Tiit Viirelaid 36. lennust. "Kohtla-Järve 1. Keskkool oli tore kool ja mina olen rahul sellega, mis see kool on mulle andnud: tugevad reaalained, palju meeldivaid mälestusi nii oma noorusest kui ka õpetajatest, kes suhteliselt keerulises keskkonnas oma tööd rõõmsalt ja pühendunult tegid".
"Kas oleksin tahtnud õppida mõnes teises Eesti koolis", küsib endalt Tiiu Haljaste 31. lennust ja vastab: "Ei, ei, ei! Ma ei kujuta oma praegust elu ette, kui mul poleks mälestusi Kohtla-Järve 1. Keskkoolist. Praegune elu ja elamused pole võrreldavad selle soojusega, mis ma sellest koolist sain."
Kokkuvõtteks võib öelda, et meie endised õpilased on uhked oma kooli üle. Sellest koolist omandati haridus, millele toetudes oli võimalik edasi õppida nii kõrgkoolides kui tehnikumides. Omaaegne 1. keskkool oli väga tugev kool, mille taset hinnati mitmel pool Eestis. Samuti andis palju juurde koolis valitsenud positiivne õhkkond osavõtt paljudest üritustest, sealt saadud organiseerimis- ja esinemiskogemused kulusid hilisemas elus ära. Õpilased hoolisid oma koolimajast ja inimestest selle sees.

Legendaarne Otsa-tädi – garderoobi arm ja hirm

<< tagasi edasi >>