Õpilased, üritused ja olustik.

Aastakümnete jooksul on koolis muutunud õhkkond, õpilased ja ka olustik. Osadest üritustest on välja kujunenud traditsioonid, teised on aga kustunud ja jäänud minevikku. Kui tänapäeva koolis ringi liikuda ja erinevate õpilaste käest küsida, kas nad teavad midagi kunagisest koolivormist, siis vastused oleksid kindlasti eitavad. Kooli vilistlased kirjeldavad erinevaid ja mitmesugustes värvides koolivorme, mis tol ajal olid kohustuslikud.
"Meie ajal vahetus kolm koolivormi," kirjutab oma mälestustes Pille Piik 40. lennust. "Algklassides oli tüdrukutel tumesinised pihikseelikud, mille juurde käisid sinine pluus või valge pluus (pidulikel juhtudel). Poisid pidid kandma tumesiniseid viigipükse, tumesinist pluusi ja pintsakut. Sellele järgnes teksariidest koolivorm. Viimaseks oli tüdrukutel volditud ruuduline seelik, sinine pluus, selle juures tumesinine vest või jakk."


7C klass 1984. aasta kevadel

Kalev Põldsepp, 28. lennu vilistlane, lisab: "Moes olid ketsid, millega tahtsime kooli tulla ja ka koolimajas olla. Kooli särgi värvus tekitas veel aastaid allergiat. Välimus pidi olema korrektne nagu õpilaspäeviku siseleheküljel kirjas, seetõttu riietuse poolest olime võrdlemisi sarnased. Keskkooli ajal läksid moodi poistel pikad juuksed, mis aga ei vastanud eetikareeglitele. Olin ju sellest klassist, kus protestiks kõik meie poisid end kiilaks lasid lõigata".
Muudatustega ühiskonnas muutus ka koolimood. Kristo Koppel 55. lennust meenutab: "Meie riietus oli erinev. Vastavalt sellele, kuidas kellelgi raha oli, oli ka riietus. Osadel õpilastel oli "stiilitunnetus" ja osadel mitte. Näiteks ei pidanud mina dresse ja tosse riietuseks ja Nike’i pusa oli pigem enese näitamine ja rullnoklus kui stiili ja staatuse väljendus. Kui mu kunagine kadunud klassivend mingite ordenite ja punkharjaga kooli tuli, küsis toonane matemaatika õpetaja, et „mis sõjaveteranide kogunemine see siin on?“ Meie ajal subkultuurid ja teisitimõtlejad kooli ei sobinud.

IX a 1977/78

Tänapäeval on kombeks rääkida koolivägivallast. Tundub, et varasematel aastatel olid õpilased sõbralikumad. Kaire Jõe 37. lennust arvab: "Meil oli koos nii palju tegemist, et vägivallatsemiseks polnud aega, vajadust ega tungi. Noored kehtestasid end oma tegudega, mitte domineerimisega." Kalev Põldsepp lisab: "Suhted olid meil head. Klassid olid sel ajal väga suured, tavaliselt 35 õpilast, mistõttu tekkisid klassis teatud sõpruskonnad, kellega rohkem läviti. Meie klassi poisse liitis kindlasti see, et meie noor klassijuhataja Juhan Valgoja organiseeris meist pärast 9. ja 10. klassi õpilasmalevarühma. Arvan, et enamikel kooli lõpetanutel oli ühtne klass ja probleemid püüti ise ära lahendada."
Muutunud on ka vahetunnid. Kümneid aastaid tagasi pidid õpilased vahetunnis kõndima ringiratast kahe-kolmekaupa mööda koridori. Sageli kasutati vahetundi ka õppetükkide kordamiseks. Vahetunnis valitses kord: igal korrusel, trepil olid korrapidajad- õpilased ja korrapidajad- õpetajad.
Meie aastatel olid klassiõhtud ja koolipeod alati hästi ette valmistatud. Koolipeod olid tavaliselt eeskavaga, peo korraldamise eest vastutas kindel klass. 1980. aastate pidudel osaleti meelsasti, tantsupõrand oli alati rahvast täis."

Nääriõhtul 1972

Peod olid toredad, igav ei olnud seal kunagi.. Õpilased lõid pidude korraldamisel ja läbiviimisel aktiivselt kaasa. Kõik tehti ise. Varasematel aastatel tegid meie koolipidudel tantsumuusikat ka sellised kuulsad bändid, nagu Rock Hotel, Apelsin, Vitamiin, Palderjan. Koolipidude populaarsust aitas hoida ka oma kooli ansambel Stress.
Väga oodatud olid klassiõhtud. "Algkooli klassiõhtutest on meeles see, et mängisime mitmesuguseid huvitavaid mänge. Meil pidi alati olema ka makk, et klassisisest diskot teha. Põhikoolis klassi õhtu korraldamiseks jagunesime gruppidesse, kellega koos pidime laudu katma ja võistlustel osalema. Põhikoolis saime ka aru, et kui ise ei tee, siis on vähene huvi ka õpetajal." Mis puutub koolipidudesse, siis võiks öelda, et 8. klassi 1õpuni oli nn Reet Kuke aeg. Tema korraldas koos Aadu Kukega isade- ja emadepäevi, mardi- ja kadri-karnevale, koolipiiga- ja poisi valimisi. Koolipiiga valimisele tõmmati kaasa ka klassijuhatajad.

Õpetajate "ansambel" 1993

Nendel üritustel käisid ka vanemad. Mul on väga hästi meeles, kuidas isadepäev, kus traditsiooniliselt toimus kuke-tordi oksjon ja kuidas terve aulatäis isasid selle pärast kauplesid.

Õnnelik isa kuke-tordiga 1993

Isadel ja emadel oli oma tantsupõrand, lastele oli oma diskoteek, sööklas oli avatud kohvik ning spordiharrastajatele toimusid spordisaalis huvitavad võistlused. Reet Kuke üritustel ei saanud osalemata jääda, see lihtsalt ei tulnud mõttessegi. Hiljem hakkasid ürituste korraldamise eest vastutajad vahetuma ning meil kadus huvi neist osa võtta. Koolipeod olid enamasti diskod, mis vahepeal ära keelati. Täna on meie kooli diskosaal peaaegu tühi", meenutab Katrin Kiviselg.
Koolis tegutses mitmeid huvialaringe: malering, rahvatantsuringid (juhendas Urve Kilk), sega-, laste- ja mudilaskoor (Aadu Kukk ja Milvi Frolova).

Kooride kontsert 1972

Paljud kaisid muusika- ja kunstikoolis, osalesid peotantsus, tegelesid aktiivselt spordiga, loeti raamatuid, käidi teatris ja kontserdil. Paljude tüdrukute huvialaks oli käsitöö.
Meie koolil oli suhteid paljude koolidega nii Eestis kui ka väljaspool Eestit. Koolis tegutses rahvaste sõpruse klubi Karikakar, mille vahendusel suheldi teiste koolidega mujal NSV Liidus. Oldi kirjavahetuses, korraldati aastaid kuulsaks saanud rahvaste sõpruse festivale. Aastaid suhtlesime Outukumpu kooliga Soomest. Eestis olid kõige tihedamad sidemed Kullamaa Keskkooliga.
Kõrvuti õppimise ja klassivälise tegevusega osaleti aineolümpiaadidel. "Mina osalesin rahvusvahelisel vene keele olümpiaadil Kasahstanis, mida pean üheks oma eredamaks mälestuseks kooliajast," mäletab Katrin Kiviselg.
Lisaks õpingutele ja kooliüritustel osalemisele püsivad paljudel vilistlastel tänini meeles eredad seigad koolielust. Kalev Põldsepp meenutab: "Vanasti algasid kõik õpikud ajaloolise ülevaatega, nii ka autoõpik. Autoõpetaja rääkis meile tolleaegse kodumaa autotööstusest ja neil aastail toodetud mudelitest. Tema keelevääratuse tõttu nimetas ta tolleaegset veoautot GAZ-51 Isamaa Avtoks. Siit sai õpetaja hüüdnimeks Isamaa Avto".
Agne Jalakas mäletab südamlikku seika lõpukella päevast: "Kogu eluks on meelde jäänud see, kui lõpukellal sai esinetud ja südamest tulevaid sõnavõtte kuulatud. Nutsime meie ja meie õpetajad. Pärast lõpukella läksime Tuljakut lauldes meie linnaparki karuselliga sõitma valgetes põlvikutes, lühikestes seelikutes ja pükstes, nukud ja karud kaenlas. Mõni poiss ei pidanud paljuks mänguautot järel lohistada. Inimesed tulid akendele vaatama. See oli sügaval stagnaajal..."
Katrin Ernits lisab: "Meeles on see, kuidas viimasel kooli rahva-tantsupeol enne kooli lõpetamist õpetaja Urve Kilk igaühe meist isiklikult parimate soovide ja lahkete sõnadega ära saatis. Kuidas juba poole kontserdi peal pisarad silma kippusid ja õpetaja pöördumise lõpul peaaegu kogu rühm laval nuttis. See oli tõeliselt siiras hetk. Võib-olla just selle hetke pärast tegelen rahvatantsuga tänaseni."
"Meelde on jäänud toredaid üritusi," lisab Pille Piik. "Mulle meenub, kuidas me valmistusime põhikoolis ülekooliliseks massitantsukonkursiks. Me tahtsime väga võita. Palusime abi keskkooli vanemate klasside tüdrukutelt. Kadi aitas hea meelega ja me võitsime. Meelde on jäänud vastlasõidud Aa rannas ja Alajõel maitsva hernesupiga, esinemised nääripidudel 9. ja 10. klassis omaloominguliste näidenditega ..."
Huvitavat materjali 80.-ndate aastate koolielust võib leida ka nn "komsomoli proþektori" seinalehest Siilik

Keskkooli õpilaste poolt koostatud seinaleht ilmus ajavahemikul 1981-1987 ja selles on väga hästi iseloomustatud kooli üldist olukorda, õpilaste äpardusi ja naljaseiku, käitumist, õppetulemusi. Seda kõike on kajastatud positiivse alatooniga, sageli ka värssides.
Õpilaste käitumine on läbi aegade olnud kõikides koolides üsna tavaliseks probleemiks. Mis õpilastele võib tunduda õpilaslik, on õpetajatele täiesti vastuvõetamatu.
Paarkümmend aastat oli koolivorm kohustuslik. Mida arvasid sellest õpilased?
"Koolivorm - see tore asi,
seda kandmast ma ei väsi!
Hommikul ta selga ajan,
teisi riideid ma ei vaja.
Kui kätte jõuab puhketund,
siis magadeski näen tast und!"

Mõned asjad ei muutu kunagi - ka praegusel ajal käib raamatukoguhoidja kevadeti võlglasi taga ajamas. Ei aita siin kuidagi ka 2006-st aastast kehtestatud allkirjasüsteem, mis tähendab seda, et kõik õpilased peavad raamatu laenutamisel allkirja andma.
Üheks probleemiks Siilikus oli sööklakord.
"Oh seda meie kooli kallist kodi,
võistlus siin on läinud moodi.
Kohe, kui on käinud kell,
paneb söökla iga sell.
Suure hooga uksed lahti,
mõni mees saab vastu tahti!..

Need luuleread sümboliseerivad seda jubedat jooksmist, millega sööklasse mindi. Võrreldes vaadeldavate aastatega pole olukord muutunud. Põhikool mängib jätkuvalt toiduga ja keeldub enda järel koristamast. Kuna söögivahetunnid on kaasajal tehtud natuke lühemaks, ei jõuta mitte alati õigeaegselt söödud, mistõttu võib alljärgnev õpetaja ja õpilastevaheline dialoog sobida ka tänapäeva. Priit ja Tiit hilinevad 15 minutit viiendasse tundi. Õpetaja Jõumees: „Kus te olite?"
Priit: "Sööklas, olime korrapidajad."
Õpetaja: "Miks te nii palju hilinesite?"
Tiit: "Aga täna olid kapsad."
Õpetaja: "Ja mis siis?"
Tiit: "Kõik jätsid ju järele“
Õpetaja: "Ja kas teie sõite teiste toidud ära või?“
Iseloomulik oli ja on ka järgmine tsitaat kunagisest Siilikust:
"Supp sa laua alla kalla,
pärast aga otsas talla!
Teinekord siis ongi teada,
keda võrdlema peab seaga."
Läbi aastate kipuvad kontrolltöödesse apsakad tulema, mis tunduvad kohati üsna naljakatena. Mõningad täiendused matemaatikas ja füüsikas:
  • Silinder on kera, mille otsvaade on ümmargune ja külgvaade ristkülik.
  • Sulamiseks nimetatakse sellist protsessi, kus ei kao, ega tule midagi juurde.
  • Üks teadlane lasi tornist alla kukkuda kive, siis sai teada, et torn on kõver.
Ka ajalugu on täiendatud:
  • Nimetage nõukogude väejuhte! Napoleon, Katariina Teine...
  • Esimesed inimesed Maal olid kiviinimesed, karvased ja küürakad.
  • Spartacuse ülestõus toimus siis, kui toimus võitlus gladiaatori ja lõvi vahel.
  • Kleopatra kartis, et Caesari peetakse Senatiks.
Kilde kirjandusest:
  • Kui Tatjana kalessi istus, tõstis voorimees taguotsa üles.
  • Tooge näiteid isa Goriot üliarmastusest tütarde vastu. Isa oli andnud neile kõik, mis tal oli ja isegi selle, mida tal polnud.
Järeldus: Mõned asjad ei muutu kunagi. Vaatamata uuendustele jäävad mõnede õpilaste põhimõtted ikka samaks, olenemata sellest, et aeg on edasi läinud ja aastakümned vahetunud.

<< tagasi edasi >>