Huvitav õppekäik
Meie tore päev algas hommikul, sest meid ootas ees kahetunnine sõit Türile Eesti Ringhäälingumuuseumisse. Oli väga meeldiv bussiga sõita, vaadata tärkavat loodust ja suhelda klassiõdedega. Edasi läks päev veel paremaks, sest muuseum osutus väga huvitavaks. Kuigi uued tehnoloogiad arenevad väga kiiresti, jääb televisioon paljude inimeste jaoks siiski tähtsaks infoallikaks. Minevikuta ei ole olevikku ega tulevikku, seepärast oli meil väga huvitav sukelduda televisiooni ajalukku.
Ekskursioon muuseumis algas juhendamisega, kuidas seal õigesti käituda. Arvame, et see on tähtis, sest kui poleks reegleid, et midagi ei tohi puutuda, võtta ega lõhkuda, oleksid uudishimulikud kooliõpilased muuseumi ammu eksponaatidest laiali tassinud ja meil poleks enam midagi vaadata. Esimesed „külalised minevikust“, kes meid uksel tervitasid, olid suured vanad raadiod. Kujutan ette, kuidas palju aastaid tagasi kandis mõni noor pere rõõmsalt sellise raadio oma uude korterisse – umbes samamoodi nagu tänapäeval viiakse koju suur lameekraaniga televiisor. Muuseumis ootas meid ees huvitav ülesanne: pidime tegema ise uudistesaade. Kui liikusime „Aktuaalse kaamera“ vana laua juurde, nägime vanu telereid.
Selgus, et mikrofonidega laua taga istumine on väga närvesööv, kui kaamera on sinu poole suunatud. Nagu kiuste tekib kohe tahtmine aevastada või sügada. Pole ime, et vanasti olid diktorid peaaegu sama populaarsed kui filminäitlejad. Meie diktorid olid ilma meigi, soengute ja erilise ettevalmistuseta, kuid väljamõeldud uudised kõlasid väga aktuaalselt ja naljakalt: inglise keele eksamist, uuest seadusest, mille järgi kool läheb üle kaheksaminutilistele tundidele ja kaheksakümneminutilisele vahetundidele, haist Peipsi järves ja maavärinast Tartus jne. See oli väga huvitav, kuid tegelikult on diktori amet väga keeruline.
Me ei saanud muuseumis kaua viibida, sest meid ootas juba järgmine huvitav ekskursioon – ajakeskus Wittenstein. Iga inimene peab teadma oma riigi ajalugu, juuri ja päritolu. Muuseum oli tohutult suur: kaheksa korrust ja kaheksa erinevat ajastut. Tänu huvitavatele eksponaatidele – relvadele, riietele, peakatetele ja õpetlikele videotele – sai natuke „elada“ erinevates aegades. Meil oli huvitav kujutada end kaunite daamidena, kelle südame eest võitlevad vaprad rüütlid. On olemas üks luuletus: „Aegu ei valita, neis elatakse ja surrakse.“ Selles muuseumis lugesime justkui suurt raamatut meie maa ajaloost, kus olid nii rõõmsad kui ka kurvad leheküljed. Pärast külastust arutasime selle üle, et me ei vali aega, milles sünnime, kuid meist sõltub suuresti, milliseks see aeg meie riigi jaoks kujuneb, sest iga inimene võib tuua oma riigile nii kuulsust kui ka häbi.
Reisi lõpuks lubati meil ise valmistada maiustusi vanade eesti retseptide järgi. Kuna keegi meist ei olnud eriti tugev kokanduses, kahtlesime, et meie küpsiste järele pikk järjekord tekkiks. Kuid need oli tõesti maitsvad ja palju tervislikumad kui krõpsud ja burgerid.
Täname kooli selle ekskursiooni korraldamise eest. Arvame, et selle päevaga saime kõik natuke targemaks ja natuke täiskasvanumaks.
Liilia-Angelika Tallerma ja Mariliis Oro,
8.a klassi õpilased