“Kunst parandab elu” II osa

Vihm pole pisarad

Mõned väikesed lapsed arvavad, et kui seal, kus nad elavad, sajab vihma, siis järelikult terves maailmas sajab samal ajal vihma. Tegelikult võib ilm erineda isegi ühe linna eri osades. Kui mul on kurb ja paha, siis see ei tähenda, et teised seda kohe taipavad. Mõnikord teised inimesed ei pane tähelegi, et meil on raske, sellel on sadu põhjuseid. Aga me mõtleme harva sellele, et teistel võib olla ka samal ajal paha. Näiteks sinu emal ja isal võib olla raske päev. Kui juhtub niimoodi, et sul on kurb ja lähedased seda ei märka, siis proovi uurida, miks. Mine ema juurde ja küsi, kuidas tal läheb, kas tal on kõik korras. Ja muidugi võid sa oma emast teha portree. Võib-olla sa juba joonistasid varem emast portree, aga kui sa joonistad neid mitu, siis tal on sellest aina parem ja parem meel. Kui sa aitad teisi, siis on sul endal kergem. See kõlab banaalselt, aga töötab. Proovi aeg-ajalt!

Aga miks mõned asjad tunduvad banaalsed, kuid teised mitte? See sõltub sellest, kuidas me neid vaatame ehk neisse suhtume. Räägin sulle veel ühe loo. Kuulus prantsuse kunstnik Claude Monet maalis peamiselt maastikke ning läks ükskord reisile Inglismaale. Inglismaal, nagu sa tead, on sageli udune ilm ja see udu inspireeris Monet’d. Kunstnik maalis mitmeid uduseid maastikke. Aga kohalikud hakkasid neid pilte nähes tema üle naerma, sest kuulus maalija maalis udu roosades ja lillades toonides. Iga korralik inglane teab, et udu on lihtsalt halli värvi, eks ole. Kas kunstnik eksis ja pani seekord lihtsalt mööda? Aga mõne aja pärast hakkasid inglased udu uurima ja märkasid seda tähelepanelikult vaadates, et tõsi küll – udu polegi lihtsalt hall, vaid on iga päev natuke erineva varjundiga. Ühel päeval on see veidi roosakas, teisel päeval võib-olla hoopis helesinine, iga päev värv natukene muutub. Nüüd on see uduste maalide seeria väga kuulus, need pildid asuvad maailma paremates muuseumides ja maksavad väga-väga palju. Tähendab, et Monet ei pannudki mööda, vastupidi, ta suutis banaalset udu näha omamoodi – niimoodi, nagu teised inimesed tol hetkel lihtsalt ei osanud näha. Tegelikult oli asi veel selles, et inglased olid elanud oma udus rohkem kui tuhat aastat ega olnud seda lihtsalt tähele pannud, sest tavapäraselt neil polnud sellest udust asja, see oli nende jaoks lihtsalt banaalne. Võib olla sellepärast Monet’l oligi lihtsam tajuda tavapärast udu omamoodi, nii nagu väikesed lapsed vaatavad maailma, kus neid panevad imestama tavalised asjad. Sellest võib teha väikese kokkuvõtte. Need asjad, mis on meile kättesaadavad ja asuvad meie lähedal, võivad meile näida banaalsed. Tavaliselt ihkame neid asju, mida ei saa kergesti kätte ja mis asuvad meist „kaugel“. Mõtle selle peale, võib olla õnn on see, kui suudame näha tavalist asja nagu midagi haruldast.

Claude Monet Londonis.

Loo emast erinevad portreed

Selleks et sind natuke innustada, räägin sulle veel ühest prantsuse kunstnikust. Selle kunstniku nimi oli Henri Matisse ja ta elas väga pika elu ja tal oli palju armusuhteid. Kunstnik maalis oma kallikestest portreesid, aga ta ei maalinud neid ühes stiilis. Iga portree oli maalitud oma stiilis ning need kõik olid realismist kaugel. Teised realismi viljelevad kunstnikud irvitasid Matisse’i üle, sellepärast et tema tehtu oli nende arvates maalitud koledasti. Kui Matisse kohtuks mingi nii veidra tütarlapsega tänaval, siis arvatavasti ta paneks kohe plehku, väitsid realistid. Selle peale vastas kunstnik targalt, et maalitud neiu ja päris inimene ongi erinevad. Ei tasu päriselu ilu ja kunsti ilu segi ajada. Proovi ka sina teha oma emast portreid erinevates stiilides

Kas omapärane on raske olla?

Viiendas klassis on matemaatikas ülesanne, kus tuleb ring pooleks jagada. See on ju väga lihtne, ütled sa kohe. See ongi lihtne, aga ma tahaksin juhtida sinu tähelepanu ühele nüansile. Tavaliselt jagavad lapsed ringi pooleks kas vertikaalse või horisontaalse joonega. Väga harva jagab mõni õpilane ringi kaldjoonega ja see näeb veider välja. Kõik need jagamisviisid on tegelikult õiged, aga puhtvisuaalselt paistab kaldjoonega jagatud ring silma. Mõnikord inimesed ise ei näe oma võimalusi ja vabadusi ning elu tundub pisut mage, kui sa kogu aeg tõmbadki ainult vertikaalseid ja horisontaalseid jooni. Ma pakun sulle joonistamiseks teema, aga tõlgenda seda ülesannet mitte otseselt, vaid metafoorselt. Teema kõlab nõnda: „Kolmnurk tuli akna juurde, vaatas aknast välja täiskuu poole.“ 99% lastest joonistavad tavaliselt ristkülikukujulisi aknaid. Kuid siin polnudki kirjas, et aken peab olema nelja nurgaga! Oled sa kunagi näinud ümmargusi aknaid või vanade kirikute vitraažaknaid? Kes võiks see kolmnurk tegelikult olla, äkki see on lihtsalt vihmavari põrandal või huvitavas kleidis neiu või hoopis torditükk aknal…?
Tihti on meil erinevad võimalused olemas, aga millegipärast me ei näe ega kasuta neid. Kui ilm on sombune ja sajab vihma, kas see siis tähendab, et sa pead samal päeval olema kurb, või on ka muid võimalusi?
Oled sa kuulnud arhitekt Antoni Gaudist?

Antoni Gaudi māja.

 

Mida näevad oma unenägudes digikassid?

 

Sa oled kindlasti näinud internetis kasse. Kas digikass on täpselt samasugune kui päris kassikene? Kas digikass magab ainult siis, kui arvuti on välja lülitatud, kas ta võib reisida maailmas ringi piletita ja kas ta kaotab oma kodu, kui me trükime digikassi internetist välja 3D-printeriga?
Palun vaata, kuidas näeb maailm välja kubistlikus stiilis maalitud piltidel. Need on säärased kummalised pildid, mis näivad pisut veidrad. Nende autorid suisa püüdsid oma maalides näidata, kui kiiresti elu suurtes linnades muutub; bussipilet lendab sirgel maanteel või plakatid tänaval kleepuvad üksteise külge nagu mitmekihiline napoleonitort, magalarajoonis näed aga oma aknast sadu samasuguseid aknaid, nagu on sinu majal. Võib – olla istub ühe sellise akna taga teises korteris sinuga sarnane laps, kes on arvuti taga, nagu sina tavaliselt oled, ja teie ekraanidel on korraga avatud palju veebiaknaid ning te chat’ite koos ja seda teevad tuhanded lapsed igal pool maailmas. Aga akna peal istub sinu lemmikloom – armas kiisu – ja ta lihtsalt vaatab, kuidas õues lumikellukestel ronib üks väike putukas, kes ärkas talveunest, ta näeb päikesejänkut, mille sina ise juhuslikult tegid oma nutikellaga, aga sa ise seda ei märka… Küll sinu lemmikloom kunagi räägib sulle nendest pisiasjadest, kui sa magusalt magad oma voodis, telefon käes.

Ole hea, tee oma möödunud päevast kollaaž. Kleebi oma päevikusse kokku erinevad pildid mingitest vanadest ajakirjadest ja proovi seda teha nii, et nendest osakestest tekiks uus lugu – kollaažipilt sinu möödunud päeva kohta. Ole julge, lõika välja need fragmendid, mis sulle meeldivad, ja kombineeri neid omavahel niimoodi, nagu päriselus pole võimalik teha.

Digikass, kes liiga kaua mängis telefonis

Autorid: Sergei Lotsmanov ja Aleksandra Badashkeeva.