„Kannan kaasas keelt ja kirjandust”

Just sellise sõnumiga riidekoti sai sel aastal iga „Koidulauliku valgel” osaleja. Ja eks see ole
tõsi nii otseses kui kaudses mõttes. See kott tuletab meelde, et keelt ja kirjandust saab tõesti
kaasas kanda: mõtetes, sõnavaras, mälus ja südames. Ning et on olemas suur hulk noori, keda
luulekeel päriselt puudutab.

Vähemalt osa neist, ligi poolsada õpilast üle Ida-Virumaa, astus 26. novembril Kohtla-Järve
Järve kooli aulas lavale, et esitada oma nägemus klassikute Koidula ning Juhan ja Elo
Viidingu loomingust. Ütle siis veel, et noored ei loe. Loetakse, ja veel kuidas: loetakse ette,
mõtestatakse läbi, elatakse sisse… ja lausutakse peast.

Kõlas nii Koidula luule, mis kirjutatud umbes 150 aastat tagasi vanemas eesti keeles, kui ka
Juhan Viidingu read, mis sündisid pool sajandit tagasi – ja ometi kõnetavad tänapäeva noori
täiesti omal moel. Lisaks sai publik kuulda ka Elo Viidingu kaasaegset loomingut, mis näitab,
et eestikeelse luule hingamine ei ole katkenud, vaid ajaga uuenenud ja rikastunud.

Kõik need tekstid said laval noorte hääle, rütmi ja energia, mis ei ole üksnes kirjanduse
esitamine – see on dialoog mineviku ja oleviku, luuletaja ja etleja, sõna ja kuulaja vahel.
Ning kui ühel päeval koguneb ühte saali poolsada noort, kes tahavad just kirjandust esitada,
siis on see kõige selgem tõestus:
keelt ja kirjandust kantaksegi kaasas. Ja kantakse edasi.

Erika Prave,
Jõhvi Gümnaasiumi õpetaja