Rauno Neuhaus: vetelpäästjast ja treenerist kehalise kasvatuse õpetajaks

Minust sai just kehalise kasvatuse õpetaja minu kahe eelneva kehalise kasvatuse õpetaja mõjul, kes oma oleku, iseloomu, õpetamismeetodite ja käitumisega on olnud mulle suureks iidoliks. Kuna olen ise kogu elu erinevaid spordialasid harrastanud, siis õpetajaks ja just kehalise kasvatuse õpetajaks õppima minek oli minu jaoks üks ja ainus valik.

 

Järve koolis tööle asumine oli minu esmane kokkupuude selle majaga.

 

Olen varem töötanud nii laste kui ka noorte jalgratta-, suusa- ja ujumistreenerina.  Lisaks olen töötanud viis aastat vetelpäästjana ning olen olnud ka Saue linna sporditegevuse juht. 

 

Kindlasti kõige eredam mälestus on klassi ühine suusareis Kõrvemaa suusaradadel. Olin ise tol ajal 11-aastane. Meie eesmärk oli läbida 16-kilomeetrine suusaring ja kui sõidetud oli umbes neli kilomeetrit, purunes ühe kukkumise tagajärjel minu suusaklamber ja suusakepp. Meie kehalise kasvatuse õpetaja otsustas, et  tagasi me ei pöördu ning ulatas oma suusakepi, millest ma kinni hoidsin. Nii vedas ta mind järgmised 12 kilomeetrit enda järel (töötades ise vaid jalgade ja ühe käe jõuga) kuni alguspunkti naasmiseni. See näitas minule õpetaja sihikindlust, meeletut tahet, jõudu ja abivalmidust.

 

Mina olin vaikne, malbe ja pigem tagasihoidlikum õpilane.

 

Kindlasti innustab mind oma unistuste poole püüdlemine, aga ennekõike innustab mind minu pere

 

Tööst puhkan oma lastega aktiivselt aega veetes või  mitmeid hobisid harrastades (neid on palju).

 

Kolleegidele sooviksin kindlasti meelerahu, jõudu ja jaksu ning kooliperele laiemalt sooviksin samuti jõudu, tahet ja positiivsust.