Saagem tuttavaks: eripedagoog ELO SISKA, kes tahab iga päev olla parim versioon iseendast

Mis meenub esimesest tööpäevast Järve koolis?

Justkui oleksin lapsepõlves tagasi – koolimaja nii seest kui ka väljast meenutas mulle täpselt minu Rakvere 3. Keskkooli, kus ma alates 4. klassist õppisin. Mul ei olnud mingeid raskusi kohanemisega. Tundsin ennast kohe hästi, turvaliselt ja koduselt.

Kuidas Teist õpetaja sai?

Pärast keskkooli lõpetamist oli esimene valik minna õppima defektoloogiat, aga määravaks sai kodu ja lapsepõlve kogemused – ema eeskujul läksin hoopis veterinaariat õppima. See oli väga põnev aeg. Juba Rakveres kooliajal tegelesin rahvatantsuga ning Tartusse õppima minnes jätkasin sujuvalt EPA segarahvatantsurühmas. Tantsimine andis hea võimaluse maailma näha. Parimad sõbrad, kellega ka praegu aastas korra ühiselt Euroopas reisime, ongi mul jäänud just veterinaariakursuselt. Eripedagoogika tuli hiljem, pärast kolmanda lapse sündi. Mind huvitas väga kõik lastega seonduv. Eluaeg olen seisnud nõrgemate ja väetite eest. Kuidagi südamelähedane on see teema.

Kas tööle asumine oli esmane kokkupuude Järve kooliga või eelnes ehk mõni varasem kokkupuude/teadmine seoses selle majaga?

Järve kooliga mul endal otseselt kokkupuudet eelnevalt ei olnud. Vaid niipalju, et minu vanim tütar viibis nädal aega õpilasvahetuse raames Järve koolis ja meie võõrustasime omakorda üht Järve kooli õpilast.

Millised tööd-tegemised on Teie varasemas kogemuste pagasis?

Mul on olnud väga põnevaid töökogemusi – alustasin eripedagoogina Päinurme Internaatkoolis. Seejärel töötasin eripedagoogina väikeses Pikajärve koolis ja Aravete Keskkoolis, kus õppisid mu oma lapsed. Kui üle Eesti alustasid tööd Rajaleidja keskused, töötasin Järvamaa Rajaleidja keskuses eripedagoogina, seejärel Järva vallas haridusspetsialistina. Järvamaalt Lõuna-Eestisse kolinud, töötasin eripedagoogina Põlva Haigla rehabilitatsiooniosakonnas ja kaks aastat (asendus)õpetajana Tartu Hiie Koolis. Viimased kolm aastat olin eripedagoog Mooste Mõisakoolis. Mul on oma firma OÜ Erilised Lapsed. See sai loodud viis aastat tagasi sooviga ennast ettevõtluses proovile panna.

Milline eredaim mälestus meenub oma kooliajast?

Esimene eredaim mälestus on Hulja algkoolist, kus mu koolitee sai alguse. Kolme klassi peale oli kokku 27 õpilast – väike armas koolimaja, kaks õpetajat ja oma kooliaed. Meil oli seal tõeline Bullerby: kõike tehti koos, mitte kunagi ei olnud igav. Kui vanemad otsustasid Huljalt ära kolida, sattusin õppima klassi, kus oli 32 õpilast! Uue kooliga kohanemine ja uute sõprade leidmine võttis päris palju aega. 5. klassist alates õppisin spordiklassis. Vot see oli tõeline eneseületamine – ma võisin trenni teha ja spordilaagrites käia, aga võistelda mitte üks raas ei tahtnud. Lõpuks loobusingi kergejõustikust ja valisin rahvatantsu. Midagi pidi ju tegema, niisama kodus istuda ei lastud. Mu isa hindas väga, et lapsed tegeleksid spordiga ja üldse liikumisega. Vanematega koos sai palju mööda Eestimaad rännatud.

Milline õpilane Te ise olite?

Olin hästi kohusetundlik, orienteeritud ainult headele ja väga headele tulemustele. Teistmoodi ei saanudki – minu kodus hinnati haridust väga kõrgelt ja minu jaoks oli ja on õppimine loomulik protsess. Ega ma kooli ajal sedasi ei mõelnud, siis õppisin ikka vanematele😊

Mis Teid elus innustab?

Uudishimu. Säravad, vitaalsed, elutargad, heas mõttes „kiiksuga“ inimesed, kes julgevad olla isepäised ja käia oma rada. Mida vanemaks saan, seda kirkamaks muutub maailm – kõik, mis mu ümber toimub, peab olema seotud mingil moel minuga. Soovin olla parim versioon iseendast. Iga päev.

Kuidas Te pingelisest tööst puhkate ja energiaga laete?

Lihtsad asjad – hea uni, sõbrad, värske õhk ja liikumine, vaimutoit (raamatud, teater, muusika), reisimine. Iga vaba hetke veedan lastelastega. Roosi käib Kohila Mõisakooli 1. klassis ja Leon Sargon on mehine 3-aastane lasteaialaps. Nad on tõelised energiaallikad!

Milline oleks Teie soov kooliperele ja kolleegidele?

Ärge kaotage kunagi endas lapsemeelsust.