SAAGEM TUTTAVAKS – naerusuine ja energiline klassiõpetaja MERIKE PUUSEPP

Mis meenub esimesest tööpäevast Järve koolis?

Minu täitsa esimene tööpäev koolis oli ühel ilusal päikesepaistelisel augustikuu päeval, kui astusin koolimajja reipal sammul sisse ning tundsin, et olen justkui tagasi minevikus. Tunne oli hea ning seinad kodused. Olin ju ise siin koolis käinud 12 aastat, sel ajal kui  see veel keskkool oli.

Õpilaste ja lastevanematega kohtusin esimest korda 1. septembril ning see päev jääb alatiseks meelde. Klassi saabusid pidulikes riietes armsad 1.klassi õpilased, käes lilled ja silmades rõõm, ärevus ja energilisus. Kõik on uus septembrikuus ning see esimene kohtumine oma õpilastega on märgilise tähendusega ning mingis mõttes ärevust tekitav ka õpetaja jaoks. Aga nüüd, kuu aega hiljem on nendest vahvatest õpilastest saanud justkui oma lapsed, kes kõik näitavad mulle iga päev seda, kui oluline ja vastutusrikas amet on olla õpetaja. Parim amet maailmas, sest laste siirad soovid ja tagasiside on see, mis teeb selle töö nii vaheldusrikkaks. Kuidas ma saaksin mitte olla õnnelik, kui tööle tulles võtavad õpilased mind enamjaolt alati vastu rõõmuga ning kallistades. Ja kui keset tundi õpilane siiralt mulle otsa vaatab ja ütleb otse südamest, et ta armastab õpetajat, siis see teeb tuju heaks küll.

 Kuidas Teist õpetaja  sai?

Pärast keskkooli läksin õppima noorsootööd. Olen alati armastanud tööd inimestega ning aktiivse inimesena tundus see ainuõige valik. Töötasin noorsootöötajana ja proovisin ka muid ameteid, kuid tagasi kodulinna elama tulles läksin tööle lasteaeda õpetajana ja 5 aastat hiljem pakuti mulle Jõhvi kooli õpetaja ametikohta. Saan öelda, et olen õpetaja olnud nüüdseks kokku juba 13 aastat ning jätkuvalt arvan, et see on parim töökoht.

Kooli õpetajaks tööle minnes läksin Tallinna Ülikooli magistrantuuri õppima lastekaitset ja sotsiaalpedagoogikat ning tegin endale ka õpetajakutse. Arvan, et õpetajatöös on mulle kasuks tulnud teadmiste omamine noorsootööst, lastekaitsest ning sotsiaalpedagoogikast. Aga võin öelda, et oma lapsepõlve unistuse olen täitnud – tahtsin saada juba kolmeaastaselt õpetajaks ning olen selle poole püüelnud. Taas kinnitus sellest, et unistused kipuvad täide minema.

Kuigi pärast keskkooli oli mu suureks kireks ka näitlemine, siis usun, et õpetajana saan olla iga päev ka näitleja, kes mängib erinevaid rolle ja osi.

 Kas tööle asumine oli esmane kokkupuude Järve kooliga või eelnes ehk mõni varasem kokkupuude/teadmine seoses selle majaga?

Nagu ma ka enne juba mainisin, siis olen ise selle kooli vilistlane. Lõpetasin selle kooli 22 aastat tagasi. 19-aastase abituriendina ei uskunud, et tulen siia kooli kunagi tagasi tööle. Aga elul on meile palju üllatusi ning nii uskumatu, kui see ka ei ole, siis olen hetkel 1.klassi õpetajana tööl samas klassiruumis, mis oli 34 aastat tagasi minu esimene klass, kui siia kooli õppima asusin. Nii et olen teinud ajas tõelise tagasirännaku ning see on  põnev, et kunagi istusin samas ruumis ja püüdsin vagusi koolipingis püsida.

Millised tööd-tegemised on Teie varasemas kogemuste pagasis?

Kui ma Tallinnasse ülikooli läksin, siis töötasin oma õpingute ajal riidepoes müüjana, Tallinna Õpilasmalevas rühmajuhina ,noorsootöötajana, müügiassistendina keemiaettevõttes, fotograafina, lasteaiaõpetajana ja olen olnud ka õppejuht, kuid klassiõpetaja ametikoht on minule kõige hingelähedasem.

Olen tulihingeline toidusäästmise ja -päästmise fänn ning koos projektikaaslasega vean ka Jõhvi toiduringluse projekti ning pean oluliseks ka vähihaigete laste kohta ühiskonnas teadlikkuse tõstmist. Olen olnud päevajuht Haridustreffil, esinenud erinevatel haridusteemalistel konverentsidel ja infopäevadel ning pean alati oluliseks inimeste aitamist ning ühiskonnateemadel kaasarääkimist.

 Milline eredaim mälestus meenub oma kooliajast?

Ohh, neid seikasid mahub siin 12 aastat õpitut aja jooksul palju. Mäletan seda, milline nägi välja tol ajal garderoob, seina sees olid aknad ja sealt andsime oma riided garderoobitöötajale. Ning all korrusel matiruumi kõrval oli kohvik, kust saime osta süüa ja snäkke. Lemmikud olid friikartulid paberituutu sees, selle maitse tuleb praegugi nii ehedalt meelde

Üks „eredamatest“ mälestustest on see, kuidas meie ajal olid vahetunnid hoopis teistsugused kui praegu. Me ei saanud joosta ega karjuda. Mäletan, et praeguse 1.korruse kodundusklassi ukse kohal oli kell ja  pidime ringis terve vahetund kõndima. Ehk siis saime liikuda, aga see toimus karmi õpetaja järelevalve all. Kord oli majas😊 . Meenub ka minu eesti keele õpetaja Ilme Halliku eesti keele tund, kus ta ütles : „Jätke meelde, mitte kassigile vaid kassilegi“ Ja see on mul siiani meeles.

Minu kehalise kasvatuse õpetaja Kadre Maalma ütles mulle nii, et Merikene, kui külm Sind ära ei võta, siis saab sinust asja! Õnneks külm mind ära ei võtnud ning siin ma olen õpetajana ja oma praeguste õpetajate Ilme, Kadre, Eha ja Sirje kolleegina.

Milline õpilane Te ise olite?

Olin väga aktiivne ja energiline ning minu lemmiktegevuseks pärast kooli oli poistega puu otsas ronida. Koolis oli mul raske koolipingis istuda ning mul oli alati oma arvamus ning julgesin erinevatel teemadel kaasa rääkida.

Nüüd  ise õpetajana mõistan veel rohkem seda,  et õpetajatel võis minu kui oma arvamust omava õpilasega natukene keeruline olla😊

Minu lemmikaineteks olid meedia- ja ühiskonnaõpetus ning just see on mind siiani saatnud. Mulle meeldis koolis käies aidata huvijuhil korraldada üritusi ning selline käitumismuster ja huvi on mind kogu elutee saatnud.

Nüüd usun, et just aktiivsus ja julgus on minu tugevusteks ning on toonud mind tänasesse. Ma ei karda raskusi ning pean oluliseks teiste eest seista.

Mis Teid elus innustab?

Mind innustab elu ise. Iga uue päeva võtan vastu tänulikkusega ning rõõmuga. Hindan igat hetke oma sõpradega, perega ning püüan märgata inimesi enda ümber. Armastan elu ning isegi siis, kui on väga raske, tean, et iga torm kord lõppeb ning välja tuleb päike.

Armastan oma tööd ja õpilasi ning nende sära, siirus ja armastus oma õpetaja vastu teeb mind rõõmsaks ning mul on igal hommikul tööle tulles naeratus näol.

Kuidas Te pingelisest tööst puhkate ja energiaga laete?

Mulle meeldib kuulata muusikat, minu hetke lemmikstiil on jazz ning 30-ndate muusika. Sellest stiilist on tulnud ka mu riietumisstiil ning tunnen selle ajastuga suurt sidet. Armastan moodi ning kunsti – see on minu jaoks teraapiline. Aeg- ajalt olen tegelenud stilistikaga. Veedan palju aega pere ja sõpradega, armastan jalutada ning tantsida. Vabal ajal loen psühholoogilisi raamatuid ning minu suureks kireks on toiduringluse ja taaskasutuse propageerimine. Reisimine on samuti mu lemmiktegevus ning erinevate maade kultuuri tundma õppimine.

Milline oleks Teie soov kooliperele ja kolleegidele?

Leidkem igast päevast midagi, mis pakub teile rõõmu ja toob sära silmadesse. Tehke elus neid asju, mis teevad  õnnelikuks, olge koos nende inimestega, kes oskavad teid hinnata ja väärtustada. Märgake ennast ja teisi enda ümber ning hukka mõistmise asemel proovige esmalt alati mõista. Õnn ei peitu asjades, vaid teadmises ja oskuses märgata pisikesi, kuid olulisi hetki meie elus. Igas päevas on päike, kui oma näo tema poole suunad.